Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Johannese evangeeliumi sõnum

04.10.2017 | | Rubriik: Teoloogilist

Enne jüngriks saamist oli Johannes koos isa ja vendadega Geneetsareti järvel kalur. Pärimuse järgi oli ta noorim Jeesuse õpilastest, kes oli kohal Kolgatal Issanda ristilöömisel ning esimesena tühja haua juures. Evangelist Johannese ikonograafiliseks embleemiks, mille järgi teda ära tunneb, on kotkas, kes kristlikus allegoorias kehastab väärikust ja nägemist. Johannese kotkast kujutatakse tihti pea ümber oleva aupaistega.Internet

Johannese evangeeliumi tuntakse ennekõike selle sissejuhatava kõne ehk proloogi kaudu: „Sõna sai lihaks“ (1:1–18). Proloog on algselt olnud lauluvormiline hümn, mida lauldi algkristlikus jumalateenistuses.

Evangelist Johannes on asetanud hümni pildi Ristija Johannese tegevusest. Proloog on kirjutatud evangeeliumi sissejuhatuseks ja selle eesmärk on avada lugejale raamatu sündmuste ning kõnede tähendust. Sissejuhatuse sõnum on Sõna saamine inimeseks. Sõnumi tuumaks on, et need, kes usuvad Sõnasse, on Jumala lapsed: „kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ (1:12).
Johannese evangeeliumis on kaks peaosa. Esimene on inimeseks saanud Jumala Poja tegevus maailmas (1:19–12:50) ja teine on Poja naasmine Isa juurde (13:1–20:29). Raamatu lõpusõnad toovad esile raamatu eesmärgi: „Need on kirja pandud, et te usuksite, et Jee­sus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“ (20:31).
Nende lõpusõnadega annab evangelist lugejale otsekui prillid raamatu lugemiseks. Lõpusõnadele järgneb järelkirjana jutustus Jeesuse ilmumisest jüngritele Tibeeria järve rannal (21:1–14) ja kirjeldus sellest, kuidas Peetrus ja Johannes järgisid Jeesust (21:20–23). Päris lõpus tuleb evangeeliumi teine lõppsõna (21:24–25).

Need on kirja pandud, et te usuksite
Johannese evangeeliumi järgi on Jeesuse tehtud imed tunnustähed, mille põhjal ta tunnistati Jumala Pojaks. See tuleb esile juba esimeses tunnustähes, mille Jeesus tegi Kaana pulmas (2:1–11).
Jutustust Kaana pulmast tuleks lugeda evangelisti antud prillide abil: „Need on kirja pandud, et te usuksite.“ Kaana pulmas tuli Jeesuse ema usk mitmel viisil esile. Ema kõneles esmalt Jeesusele veini lõppemisega tekkinud murest. Ta tõi probleemi esile palvena, andmata täpsemaid tegevusjuhiseid.
Maarja uskus ja usaldas, et Jeesus teab, kuidas tegutseda. Ema uskus, kuigi ta ei saanud Jeesuselt vastust selle kohta, et tema palvet kuuldi. Vastupidi: ema usk pandi proovile Jeesuse vastuses: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.“ Sellest hoolimata Maarja uskus ja tegutses vastavalt oma usule, andes teenijatele ilma vähimagi kahtluseta ülesande: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!“
Jeesuse ema eeskujuks oleva usuga liitus jüngrite usk: „jüngrid jäid temasse uskuma“ (2:11). Jüngrid olid juba näidanud oma usku Jeesusesse, hakates teda järgima. Kaanas ei toimunud mitte nende usku pöördumine, vaid seal nende usk kinnistus ja tugevnes Jeesuse tehtud imetähe mõjul. Jüngrite usu esile toomine tema ema usu kõrval oli väga oluline, sest Jeesuse vennad ei uskunud veel, nagu evangelist kirjutab hiljem (7:5).

„Mina olen“
Johannese evangeeliumile on omased ütlused „mina olen“. Nendes väidetes on Jeesuse teave enda kohta: „Mina olen hea karjane.“ Jeesuse ütlus „mina olen“, heebrea keeles „ehje“, viitab Jumala nimele Jahve, mis tähendab „tema on“. Juudi kirjatundjad olid teise käsu rikkumise kartuses lõpetanud Jumala nime Jahve lausumise. Kui Jeesus kõneles endast, kasutades sõna „ehje“ ehk „mina olen“, süüdistati teda jumalapilkes, sest ta tegi ennast Jumala sarnaseks. Süüdistustel oli ka alus, sest Jeesus näitas nii kõneldes, et ta on Jumala Poeg. Seda usu saladust sooviski evangelist Johannes tuua esile nende väidetega.
Jeesuse ütlustega „mina olen“ liitub tõotus. Näiteks väitele „mina olen maailma valgus“ järgneb tõotus „kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (8:12). Ütlused osutavad piltlikult, mida evangelist peab silmas tõotuste all elust, mis on Jee­suse järgijatel usu kaudu Jumala Pojasse. Usklikel on elus kõik: valgus, leib, tõde ja elu. Maailm jätab inimese pimedusse, nälga, valesse ja surma, aga kes usub Jeesusesse, saab igavese elu Isa juures taevases kodus.

Hüvastijätukõned ja ülempreesterlik palve
Jutustused Jeesuse viimastest päevadest algavad jalgade pesemise looga ning jätkuvad hüvastijätukõnedega ja ülem­preesterliku palvega (13:1–17:26). Lõpuks kirjeldatakse Jeesuse kannatamist ja surma (18:1–19:42) ning tema ilmumist surnuist ülestõusmise järel (20:1–21.23).
Selle järel kui Jeesus äratas surnuist üles oma sõbra Laatsaruse, mõistis suurkohus ta surma. Sellest alates pöördus Jeesus õpetades vaid oma jüngrite poole. Surmaotsuse tõttu olid tema õpetus ja kõned oma iseloomult hüvastijätukõned. Need tipnesid ülempreesterlikus palves (17:1–26).
Nimetus „ülempreesterlik palve“ pärineb Aleksandria Kyrilloselt (Aleksandria piiskop 412–444). Eestpalve nimi tuleneb kirjast heebrealastele, milles Jeesust kujutatakse ülempreestri rollis valmistuvat ennast ohverdama lepitusohvriks kõigi inimeste pattude eest (Hb 5:1–10).
Kuna Jeesus oli Jumala Poeg, ei olnud tal vaja vana lepingu ülempreestrite kombel ohverdada patuohvrit enda eest. Selle asemel ohverdas ta enda eest „palumisi ja anumisi“ (Hb 5:7), selleks et tuua kohane ohver kõikide inimeste pattude lunastamiseks. Jeesuse hüvastijätupalve on ühtlasi Johannese evangeeliumi poolt ära toodud ohvripalve ja sellisena tema ülempreesterlik eestpalve.
Siin on tegu Johannese evangeeliumi õpetuste kokkuvõtmisega. Jeesus palvetas enda ja oma ülesande eest, jüngrite ja kõigi usklike eest kogu maailmas ning viimselt Tema tahtmise täitumise eest.
Keijo Nissilä
„Johanneksen evankeliumin sanoma“ (Siionin Lähetyslehti, märts 2016).
Tõlkinud Kaido Soom

Teemad:

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)