Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Johannes Hiob 100

25.05.2007 | | Rubriik: Persoon minevikust

17. mail möödus 100 aastat ühe
silmapaistvama kirikumuusiku, E.E.L.K. Kirikumuusika Sekretariaadi teadusliku
sekretäri Johannes Hiobi sünnist, kes tegutses nii helilooja, organisti kui ka
koorijuhina.Image

Johannes Hiob oli väga viljakas ja
mitmekülgne, kuid samas vastuoluline isiksus. Helilooja tegevuse kõrgaeg jääb
põhiliselt 1930. aastate teise poolde, mil ta oli pidevalt avalikkuse
tähelepanu all seoses oma tööga E.E.L.K. muusikajuhina.

Johannes Hiob sündis 17. mail 1907
Järvamaal Türi lähistel Särgvere vallas Lokuta külas Kaisma talus. Hiobite
perekond oli keskmisest suuremate kultuurihuvidega, kodus lauldi harmooniumi
saatel kirikukoraale.

Pärast sõjaväeteenistust 1927–1928 astus
Johannes Hiob 1929 Tallinna Konservatooriumisse August Topmani oreliklassi,
aasta hiljem alustas paralleelselt õpinguid Artur Kapi kompositsiooniklassis
ning lõpetas 1934. aastal konservatooriumi nii helilooja kui organistina.

Aastatel 1933–1936 töötas Johannes Hiob
organisti ja koorijuhina Tallinnas Nõmme Rahu kirikus. 1935. aastal valiti ta
kirikumuusika sekretariaadi teaduslikuks sekretäriks. Sellele ametikohale asus
ta 1936. aasta jaanuarist ja tema tööülesannete hulka kuulus kirikumuusikaalase
töö juhtimine ja koordineerimine, lisaks veel töö Tallinna Piiskopliku Toomkiriku
peaorganistina ja E.E.L.K. esindussegakoori Cantate Domino juhina.

Pärast Eesti Vabariigi annekteerimist
Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis vabastas konsistoorium Hiobi senistelt
ametikohtadelt alates 1. novembrist 1940.

Et mitmes varasemas kirjutises (mh Eesti
Muusika Biograafiline Leksikon 1990) Hiobi kohta on tema elu kahe viimase aasta
ja surma asjaolud lahti kirjutamata, siis peatun sellel veidi pikemalt. Eesti
Teatri- ja Muusikamuuseumis Johannes Hiobi fondis leidub tema seni inventeerimata
kalendermärkmik aastast 1940, kus on võimalik taastada kuupäevaliselt tema
viimased tegemised kirikumuusika sekretariaadis.

Sellest märkmikust selgub, et pärast
sekretariaadi tegevuse lõpetamise otsuse kättesaamist 29. augustil 1940 asus
Johannes Hiob kohe järgmisel päeval bürood likvideerima. 1. oktoobril 1940
andis ta sekretariaadi varad konsistooriumile aktiga üle. Pühapäeval, 27.
oktoobril mängis ta viimast korda Tallinna Toomkirikus jumalateenistusel
orelit. Järgmisel päeval, 28. oktoobril osales Hiob viimasel köstrite
kutsekomisjoni töökoosolekul ja 30. oktoobril 1940 andis lõplikult
kirikumuusika sekretariaadi büroo üle konsistooriumile.

Pärast seda asus Johannes Hiob tööle
Haapsallu kooliõpetajana ning oli sunnitud 1941. aasta juulimobilisatsiooniga
lahkuma Eestist Venemaale. 1941. aasta talvel saadeti Hiob Arhangelski
oblastisse tööpataljoni. Teated tema käekäigust Arhangelski oblastis on alles
hiljuti avalikuks saanud, seetõttu väärivad need siin lähemat tutvustamist.

1941. aasta talvel oli Johannes Hiob Pinega
jõe ääres 857. tööpataljonis neljandas roodus. Üle jõe asus Soela asula.
Sealsed mehed tegid teid ja sildu ning saagisid puid. Johannes Hiob andis
roodus ülema käsul välja seinalehte ja tal oli kõigiga hea

läbisaamine. Roodus olid lisaks eestlastele
ka Petseri venelased, kes õhutasid intriige eestlaste vastu, mille tulemusel
tekkis arvatavasti ka Johannes Hiobil konflikt roodu ülemaga.

Jaanuaris 1942 sai Johannes Hiob roodu
ülemalt kirja üleviimise kohta teise roodu, mis asus 30 km Pinega jõge mööda
ülesvoolu. Kui sama aasta märtsis neljas pataljon Arhangelskisse läks, ei
leitud Johannes Hiobit enam sealt (Aleksei Kärki dateerimata kirjast Tõnis
Hiobile). 16. mail 1942 mõisteti Johannes Hiob NKVD poolt kümneks aastaks vangi
nõukogudevastase agitatsiooni eest ja saadeti 6. juulil 1942 Vorkuta laagrisse
karistust kandma.

Johannes Hiob suri 7. augustil 1942 ja
maeti Arhangelski oblasti Boltinski surnuaiale. Arhiividokumendist järeldub, et
Johannes Hiob suri sooltepõletikku (enterokoliit), ometigi on põhjust selles
kahelda, sest tema kongikaaslase ütluste järgi viidi täie tervise juures
Johannes Hiob 1942. a 7. augusti varahommikul kell viis kongist minema ning
tagasi ta ei tulnud.

On teada, et hommikul kell viis viidi
inimesed enamasti hukkamisele (töö autori vestlusest Johannes Hiobi poja Tõnis
Hiobiga 6. oktoobril 2006). Varasemates Hiobit puudutavates kirjutistes (EMBL
1990 jm) on märgitud Hiobi surmadaatum

kas umbmääraselt või «teadmata».

Johannes Hiobi heliloominguline tegevus
jääb põhiliselt ajavahemikku 1931–1940. Ta on kirjutanud sümfoonilist muusikat,
hulgaliselt koorilaule, instrumentaal- ja vokaalkammermuusikat, muusikat
puhkpillidele ja orelimuusikat. Johannes Hiobi loomingu väljenduslaad on
jõuline ja monumentaalne. Dramaatiliselt pingeline ja kontrastiderohke helikeel
on iseloomulik tema vokaalsümfoonilistele teostele. Oreliteoseid iseloomustab
polüfooniline mõtlemine ja «regerlik» jõuline

instrumendikäsitlus.

Johannes Hiob oli inimene, kes pühendas
suurema osa oma elust kirikumuusikale ja selle juhtimisele. Ta alustas
26aastaselt väikese Tallinna Nõmme Rahu kiriku organist-koorijuhi ametikohalt
ja juba kolm aastat hiljem, 29aastaselt, valiti kirikumuusika sekretariaadi
teaduslikuks sekretäriks, kelle ülesandeks oli kirikuvalitsuse seisukohtade
esindamine ja praktiline kirikumuusika juhtimine.

Johannes Hiobi eluaastaid (1907–1942)
vaadates tõdeme, et kõrvuti Peeter Süda (1883–1920) ja paljude teistega
paigutub ta nende muusikaloojate hulka, kes surid noorelt, jõudmata palju oma kavatsusi
teoks teha. Hiob sai juba kodust kaasa lähedase suhte koraaliga, mis paljudes
peredes oli tollel ajal omamoodi tarbemuusika. Tundub, et kogu Hiobi elu kreedo
peitub just tema Passacaglia ja fugaato aluseks oleva koraali tekstis:

 

Sina üksi jõuad päästa mind, mu
Õnnistegija.

 

Käed Su poole tahan tõsta, väsimata paluda:

Kisu välja valu juured, anna andeks patud
suured,

ole ligi armuga, oma Vaimu läkita!

Sina oled, Vägev Issand,    rikas heldusest ja tõest!

Eks Sa oma vere valand iga inimhinge eest!

Selle peale mina loodan, kõikumata usus
ootan,

kuni viimaks mulle ka oma heldust näitad
Sa.

 

Johannes Hiob, kes oli tugevalt seotud
kiriku ja selle ideoloogiaga, oli oma loomingus inspireeritud tõenäoliselt
eelkõige koraali tekstist ja alles seejärel meloodiast. Teksti sisuline jõud
jääb kuuldavaks ka siis, kui tegemist on arendatud ja efektse kontsertpalaga.

Jaanus Torrim,

Pärnu Eliisabeti kiriku   peaorganist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)