Esileht » Online » Online artiklid »

Johann-Christian Põder: aga kas kõiki võõraid ka? Pagulaste aitamisest

07.07.2015 | | Rubriik: Online artiklid

Me ei peaks olema rahvas, kes läheb „kaarega mööda“. Me peaksime olema rahvas, kes kutsub siia jõudnud pagulasi laulukaare alla, kirjutab EELK õpetaja, Kopenhaageni ülikooli süstemaatilise teoloogia järeldoktor Johann-Christian Põder.

Üks pagulasteemaline kommentaar sisaldas lühikest, aga tabavat küsimust armastuse kohta: „Armasta oma ligimest, jah. Aga kas kõiki võõraid ka?“ Tõepoolest, kas kõiki võõraid ka? Armastada abikaasat, pere ja sõpru tundub hea ja õige. Armastada võõraid – see enam nii huvitav ja tore ei tundu. Armastada vaenlast? See näib pigem idiootsusena, eriti meie paljukiidetud Eesti „talupojamõistusele“. Siiski, just see on kristluse eetiline sõnum. See sõnum väljendub Jeesuse armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! /…/ Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37-40).

Need kaks käsku on tegelikult Jumala ühe tahte väljendus, puudutades inimese tervet elu ja olemist. Ligimesearmastus ei ole viimselt midagi muud kui elu Jumala lapsena, Jumala enda armastuse – Jumala vaenlasearmastuse! – realiseerimine ja aktualiseerimine. Nii nagu Jumala armastus meie vastu on radikaalne ja tingimusetu, peaks ka meie armastus olema radikaalne ja tingimusetu. Meie armastus ei ole ju tegelikult midagi muud kui Jumala enda armastuse vili ja väljendus. See ei ole meie „saavutus“ või „voorus“, vaid Jumala enda ülevoolava armastuse ülevoolav edasiandmine. Armastust lõhkudes on meie elu radikaalse nõude all. Armastuses elades, armastust edasi andes on meie elu osa Jumala radikaalsest kingitusest. Jumala armastus ei erista omasid, võõraid ja vaenlasi, vaid kehtib kõigile inimestele. Elades Jumala armastuses, kehtib ka meie armastus kõigile inimestele (vrd Mt 5:44jj).

Edasi loe Postimehest.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)