Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Joel Luhamets: pean õppima elust mõnu tundma

15.03.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Joel Luhametsa tuntakse nii kirikus kui väljaspool kirikut. Piiskopina on ta ikka seesama kirikuõpetaja, kes leiab aega igale abivajajale. Rita Puidet

19. märtsil saab Tartu Pauluse koguduse õpetaja piiskop Joel Luhamets 65 ja annab ameti üle nooremale ametivennale, poeg Kristjanile, kelle koguduse nõukogu valis õpetajaks möödunud aasta 13. novembril. Sünnipäeva eel ajame juttu Tartu Pauluse kirikus ja lepime kokku, et jääme sina-vormi juurde, olgu küll jutuajamine n-ö ametlik.

Joeli nimi ei ole päris tavaline. Issand andis prohvet Joelile ülesande rääkida inimestele päästmisest. Kas vanemate nimepanek oli teadlik?
Joel Luhamets: Joeli nimi on teiste piiblinimede hulgas mõnes mõttes erandlik, sest Joeli nimes on terve Vana Testamendi keskne sõnum: Jahve on Jumal. See nimi sisaldab mõlemad Piibli Jumala nimed, Jahve ja Elohim. Ma ei tea, et vanemad oleksid nime valikul kahelnud. Emal oli tõenäoliselt kusagil kukla taga see nimi olemas, sest tal olid oma ettepanekud ka mu laste nimede osas.

Nüüd on see nimi olnud suunanäitaja, kui mõelda sinu ametitele – pastor, praost, piiskop. Oled jumalasõna kuulutanud 40 aastat, aga kui kindlalt sa ennast alustades tundsid?
Kui peapiiskop Edgar Hark tegi ettepaneku tööle minna, see erutas. Mõte kogudust teenima hakata oli, põnevust, innustust ja soovi oli ka, aga valmisolekut mitte. Ebakindlust oli palju, kõige suurem hirm oli, et ei saa jutlusega hakkama. Muud asjad õpib ära, aga jutluse pidamine on mureks olnud kogu elu. See on kõige raskem asi. Teine mure oli, et kui tööle minna, siis ei tahaks minna Virumaale või Saaremaale. Aga esimene ettepanek oli kohe Saaremaale.
Olen enda trööstiks arvanud, et võib-olla tuleb kasuks, kui jutlustada on raske. Pean väga selgelt endale aru andma, mida öelda tahan. Palju aastaid oli pühapäevahommikuti kõht lahti ja pabin sees nagu koolis enne eksamit.

Kaks aastat tagasi aprillis pühitseti sind piiskopiks ja sinu haldusalas on lisaks Lõuna-Eestile Saaremaa. Millest see tuleneb?
Saarte praostkond oli kunagi Liivimaa osa, aga sealsete vaimulike soov oli, et mina jääksin seda piirkonda hooldama. Nii jaotus ka töökoormus piiskoppide vahel võrdsemalt, kuna teistel piiskoppidel on kirikus palju teisi ülesandeid täita. Olen Saaremaa tegemistega oma kunagise töö tõttu rohkem kursis olnud kui mõne muu praostkonna omadega. Ka Saarte praostkonna vaimulikud on ise aktiivsed ühendust pidama. Igasugune suhtlus rajaneb kahepoolsel hoiakul.
Saarlastega on jäänud soojad sidemed. Seal tööle asudes oli nõukogude süsteemi aeg, kus vaimulikul oli ühiskonnas teistsugune positsioon. Kirik oli ametlikult riigivastane ja tema poole vaatasid lugupidamisega ka need uskmatud, kellele võim ei meeldinud. Minu Saaremaalt äratuleku ajal aga tuli palju rahvast kirikusse ja vaimulike tähtsus oli suur. See oli emotsionaalselt positiivne aeg ja tõenäoliselt on see jätnud inimestesse head mälestused.

Mida sa Põltsamaa perioodist esile tõstaks?
Asusin tööle Herbert Kuurme järel, tema tervis oli hea ja populaarsus väga suur. Jumalateenistusi pidasime vaheldumisi, palju talitusi läks talle. Need, keda Kuurme oli leeritanud ja laulatanud, soovisid, et Kuurme ka mataks. Seetõttu oli mul rohkem vabadust ja sain tegelda üldkiriklike asjadega. Sellesse aega jäi ka ajalehe Eesti Kirik käimalükkamine.
Koguduse suurem juhtimise raskus tuli siis, kui hakkasime taastama tagastatud pastoraati. Minu peale jäi selle ehitamine ja rahastamine. Tol korral detailset projekti polnud, arhitekt joonistas ainult majast pildi, mina ja ehitaja otsustasime üksikasjad. Seal on palju minu mõtteid. Kui siin majas (Pauluse kirikus – R. P.) on ainult idee, mida sai arhitektile antud, siis seal sai valitud põrandakivid, ette joonistatud trepikäsipuud jne. Seal on palju omast. Ehitusel peale koguduse muid rahastajaid polnud. Mõtlesin, et ehitame nii kaua, kuni kaks kuud oleme võlas, siis jätame seisma ja korjame raha, et võlgu maksta. Oli ime, aga iga kuu lõpuks oli kogunenud nii palju raha, kui oli vaja välja maksta. Positiivne on, et pastoraat Põltsamaal on hästi kasutuses ja tolleaegseid vigu on parandatud.

Ja teine lapsuke, Eesti Kirik, mille taasasutamise ülesande kirikuvalitsuselt said. Missuguseid ettepanekuid on sul tänastele lehetegijatele?
Olen kirikulehe lugeja, aga ettepanekuid ei hakka tegema. Sellega on nii, et tegijad saavad lehte teha ikka ainult ühte moodi. Küll mõtlen pidevalt, kui suur tähendus on üldse paberlehel, kui palju seda loetakse ja kui palju jälgitakse muid meediakanaleid. Mina ei ole suhtluskeskkonna Facebook kasutaja, aga tean, et inimesed jagavad seal palju infot, millest võiksid teada anda hoopis ajalehele. Teile jääks siis valiku tegemine, mitte info hankimine.
Interneti osakaal on suur, aga paberkandjal on teistsugune võlu ja ka Postimeest loen paberilt. Kui on jõudu, tuleb kirikulehte edasi teha. Leht on hea ajaloo talletaja ja meil on paberi säilitamisega mitmesaja-aastane kogemus. Mis digiarhiivist selle ajaga saab, ei tea.

Kõige pikem tööperiood on sul olnud Tartu Pauluse koguduses. Kirikus, mis on sinu teenimise ajal tundmatuseni muutunud.  
Seal on alati parem, kus meid ei ole, aga siin tean ma kõiki plusse nagu ka miinuseid. Aeg on kiiresti läinud, 20 aastat on täis saanud. Tulek on täpselt meeles. Vaimuliku töö osas ei osanud ma plaani teha. Oli vaid iga vaimuliku igatsus ja unistus, et oleks rohkem inimesi ja et sõnumit saaks rohkem kuulutada. Aga see ei ole meie käes, see on Jumala anda.
Hoone osas olid sõlmitud lepingud, et spordimuuseum lahkub tiibhoonest aastal 2000 ja et 2005 lahkub Eesti Rahva Muuseum. Mul oli ettekujutus, kuidas seda hoonet võiks korda teha, ja nii see on läinud. Kujutasin ette, et kirikusaali kordategemine võtab viis aastat ja et 2010 on kirik valmis. Kui masu ei oleks olnud, oleks nii ka läinud. Aga tänu masule käisid ehitustööd etapi kaupa ja kogudus ei pidanud majast üldse välja minema. Me ei tea, kuidas oleks ehitus kogudusele mõjunud, kui oleksime pidanud mujale minema.

Nüüd on Pauluse kirikust saanud piiskopikirik.
Ametlikult sellist mõistet kirikuseadustikus ei ole. Seoses piiskoppide haldusaladega plaanitakse kirikuseadust muuta, siis võib-olla tekib ka mõiste.

Sina oled suhtumiselt konservatiiv. Missugust lootust sa tänapäeva ebakindlas maailmas inimestele annad?
Ma olen konservatiivne küll. Oht on see, kui hakkame pühakirja hindama selle järgi, mida moodne aeg arvab. Olen pühakirjast otsinud selgust naiste ordinatsioonile ja samasooliste perekonna küsimustele.
Naiste ordinatsiooni suhtes on mul hinges jätkuvalt kahtlusi. Ma ei ole kindel, et naiste ordinatsioon on pühakirjapärane. Kui kirik on nii otsustanud, siis ma austan seda. Loomulikult on kõik naisvaimulikud sama austusväärsed kui meessoost vaimulikud ja Vanas Testamendis oli ka naisprohveteid, aga preestri amet oli meeste käes. Jeesus valis mehed jüngriteks, algkoguduse vanemad olid mehed ja 19 sajandit kiriku ajalugu tunneb vaid mehi vaimulikus ametis. Tõsi on, et kriisiaegadel on naised olnud tugevamad ja mehed jalga lasknud. Võib-olla on praegu selline aeg, et naised peavad vaimulikku elu vedama. Aga hinges ei ole mul kindlust.
Pühakirjas on selgelt öeldud, et abielu on mehe ja naise liit. On lapsepõlvesõbrad, kellega ollakse koos, meestevaheline sõprus võib olla väga tugev, aga sellel ei ole midagi tegemist abieluga. Selle samastamine rikub nii meestevahelise sõpruse kui abielu.
Meil võivad olla elu korraldamiseks paremad plaanid kui Jumalal. Ka Peetrus hoiatas Jeesust, kui Issand oli rääkinud enda kannatusest. Vahel on meil kalduvus mõtelda inimese, mitte Jumala viisil. Jumala plaan meie elu korraldamiseks on siiski parim.

Sina olid 25, kui vaimulikuks said. Viimaste aastate tendents näitab muud.
Kutsumus tuleb, nagu tuleb, seda ei saa forsseerida. Meil ei ole tugevat kristlikku ühiskonda, kus juba lapsed küpseksid, et 18aastaselt vaimuliku ameti kasuks otsustada. Maailm on ka selline, et sa ei lähe vastuvoolu ujuma. Kui inimene ei ole veel küpsenud, võib ta kergesti murduda või fanaatikuks muutuda, kui tal ei ole sisemist tasakaalu jääda eneseks.
Noortele ei ole see kerge ja võib olla tänulik, kui noori üldse tuleb. Ma ei pea sugugi halvaks, kui inimesed tulevad küpsemas eas vaimuliku ametisse. Seda on alati olnud. Muidugi, omaaegne süsteem oli teistmoodi ja haridus saadi ülikoolist. Tänapäeval on õppimisvõimalused nii laiad ja loomulikult on hea, kui vaimuliku teadmised on mitmekülgsed. Hilisemas eas on vaimulikutööle tulnul kas muu oskus või majanduslik baas olemas, sest kirikutööl on sissetulek ebakindel.

Kas pojale õpetajaameti üleandmine tähendab, et sul jääb pere jaoks rohkem aega?
Mul on natuke piinlik olnud öelda, et võtan vaba päeva siis, kui on vaja. Täna, reedel, on mul tegelikult puhkepäev, aga pärast jutuajamist on koosolek ja siis matus. Aga kui on vaja, saan ikka puhkepäeva võtta. Siis kirjutan kodus kirju ega pea kantseleisse tulema. Sellist vaba aega oleks küll juurde vaja, et õppida elama.

Mis sa siis teeks, sõidaks Poola Pauluse raamatupoele kaupa tooma?
Sõidan Poolasse, see ongi puhkus. (Naerab – R. P.) Tegelikult oleks kogudusse üht õpetajat veel vaja, siis oleks lootust, et tekib ka vaba aega. Õpetaja on kogu aeg rakkes.

Kas kogudusel on võimalus pakkuda abiõpetajale palka?
Praegu on. Kui kauaks on, ei tea, aga praegu on. Peaõpetaja valib sobiva õpetaja välja ja küsib koguduse nõukogult nõusoleku. Nii lihtsalt abiõpetaja leidmine käibki ja lahtisaamine on veel lihtsam. Peab arvestama, et kahe mehega koos töötamine nõuab head läbisaamist.

Said just neljandat korda vanaisaks.
Meie riigi iibeprobleemi lahendab hea vanaema või vanaisa. Vanemad peavad tööl käima mitte ainult raha, vaid ka erialase oskuse hoidmise pärast. Lapsed vajavad väga palju, nende kasvatamine oli mõnikümmend aastat tagasi lihtsam. Meie lapsepõlves ei kujutanud praegust olukorda ette. Mured olid siis teistsugused. Korra sõitsin tänaval uisutades külmunud hobuse­sõnniku otsa ja lõin nina puruks – sellised ohud olid meie ajal.

Vastavalt EELK kirikuseadustikule arvatakse vaimulik emerituuri 65aastaseks saamisel, kui tema ametiaega ei ole ettenähtud korras pikendatud. EELK kirikukogu otsustas 2016. aasta novembris pikendada piiskoppide Joel Luhametsa ja Tiit Salumäe ametiaega kuni 70aastaseks saamiseni. Sa jätkad tööd?
Jätkan piiskopiametis. Selleks on praegu rohkem aega vaja. Kui Jumal elu ja tervist annab, on tööd palju ka pere ja koguduse keskel. Hull on see, kui tekib tunne, et vaimulikul on kiire. See on meie suur patt, kui anname mõista, et meil on kiire ja palju tööd. Kogudusel peab jääma tunne, et vaimulikul on aega laialt.
Rita Puidet

Joel Luhamets
Sündinud 19. märtsil 1952 Antslas.
Ordineeritud 6. septembril 1978, piiskopiks pühitsetud 23. aprillil 2015.
Teeninud EELKs aastast 1977 jutlustajana, kirikuõpetajana (Saaremaal 1978–1989, Põltsamaal 1989–1997 ja Tartu Pauluse koguduses alates 1997), praostina (Saarte abipraost, Viljandi ja Tartu praost) ja teenib nüüd piiskopina.
Oli aastatel 1990–1992 Eesti Kiriku peatoimetaja.

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!
(Jh 12:24)