Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Jesaja raamatu lugu

06.09.2017 | | Rubriik: Teoloogilist

Prohvet Jesaja raamat jagatakse kolme ossa. Iga osa ajalooline taust on erinev. Raamat ja selle osad on saanud praeguse kuju mitme aastasaja jooksul.

Jesaja raamatu esimese osa (Esimene Jesaja, Proto Jesaja) moodustavad peatükid 1–39. See raamatu osa jaguneb omakorda sisu põhjal nelja ossa (1–12, 13–23, 24–35, 36–39). Nendes peatükkides räägitakse põhjalikult prohvet Jesaja elust ja tuuakse ära tema kuulutustöö. Jesaja kuulutustöö mõjutas aktualiseerudes järgnevate sajandite sõnumit. Nii võib tõdeda, et raamat on tervikuna välja kasvanud prohveti kuulutustööst.
Prohvet Jesajast endast teatakse väga vähe. Ta oli Jeruusalemma elanik ja abielus naisprohvetiga (8:3). Tal oli kaks last. Jesaja kutsuti templi teenistusse Juuda kuninga Ussija surma-aastal (739 eKr). Jesaja prohvetiks kutsumist kirjeldab 6. peatükk. Ta oli aastakümneid ametis kuningate Jootami, Aahase ja Hiskija ajal. Jesaja elas poliitiliselt tormisel ajal.
Süüria ja Iisrael ründasid Juudat aastal 733 eKr (ptk 7–9). Jesaja oli vastu kuningas Aahase plaanidele, kes tahtis kutsuda appi tõusvat suurriiki Assüüriat. Hiljem nägi Jesaja Iisraeli põhjariigi hävingut aastal 722 eKr, mil Assüüria vallutas selle.
Jesaja oli tunnistajaks Assüüria-vastastele ülestõusukatsetele, millega oli seotud kuningas Hiskija. Nende jaoks otsiti toetust Egiptuselt, nagu näiteks aastal 713–711 vilistite tekitatud ülestõusu puhul. See lõppes Juuda jaoks soodsalt, erinevalt sellest, mis toimus siis, kui kuningas Hiskija lõpetas maksu maksmise Assüüriale.
Assüüria kuningas Sanherib vallutas aastal 701 peaaegu kogu Juuda ja piiras ümber Jeruusalemma, aga siiski ei hävitanud seda. Imekombel jäi püsima ka Hiskija kuningana. Nende sündmuste järel ei antud Jesajast enam teada.
Juutide pärimuse kohaselt Jesaja saeti surnuks Manasse ajal, kristlik pärimus kõneleb sellest, et ta läks taevasse. Tekstides paistab prohveti keel silma meisterlikkuse ja elementide rohkuse poolest.

Lohutuse sõnum varemeteks muutunud Jeruusalemmas
Jesaja raamatu teise osasse (Teine Jesaja, Deutero Jesaja) kuuluvad peatükid 40–55, milles kirjeldatud sündmused liituvad aasta 587 eKr järgsete sündmustega. Jeruusalemm ja kogu maa olid varemetes, rahvas oli hajali ja haritum osa rahvast oli Paabeli sundpagenduses.
Kirjutaja on ilmselt olnud ka ise pagendatu nagu ka prohvet Hesekiel. Selles olukorras kuulutab ta pagendatutele, et vanemate prohvetite kohtukuulutus on toimunud (42:18–25) ja nüüd tuleb rahvast lohutada (40:1). Teda ongi kutsutud Suureks Tundmatuks, lohutuse jutlustajaks. Tema kuulutus sai kirjaliku vormi ilmselt juba Paabelis.
Pagendatud elasid mitmeid jumalaid omava rahva keskel võõramaalastena. Nad said siiski tegutseda oma ametis. Mõned said edukate kaupmeestena isegi rikkaks. Selles suhtes oli olukord küll hea, aga midagi olulist oli siiski puudu.
Nad olid ahastuses ning nende mõtetes oli Jeruusalemma häving, oma riigi häving. Selle kõigega oli seotud ka küsimus, kas Iisraeli Jumal on kaotanud oma jõu. Kuidas nad saaksid hoida alal oma identiteeti võõral maal elades?
Toimus suur murrang. Paguluses said usu nurgakivideks oma riigi, kuninga ja templi asemel Iisraeli Jumala erilisus (monoteism) ja Jumala sõna. Jesaja järgi on Jahve ainsa jumalana loonud kogu maailma ja juhib rahvaste ajalugu. Pääste on mõeldud kõigile rahvastele ja kõigil on võimalik teenida Iisraeli Jumalat. Muud jumalad on vaid puu- ja kivitükid.
Jesaja raamatu teise osa kuulutus näitab pagulastele lohutuse ja lootuse toojana Pärsia kuningat Koorest (41:1–5; 44:24–28; 45:1–7, 9–13; 46:9–11; 48:12–16). Temale on antud oluline roll, mille kaudu Issand päästab oma rahva. Koores vallutab tulevikus Paabeli, nii nagu ta on vallutanud juba Meedia (550 eKr).
Koores andis juutidele võimaluse naasta kodumaale. Seda määrust tuntakse Koorese ediktina (539 eKr).
Raamatu peatükid 49–55 on kirjutatud Jeruusalemma naasmise järel ja nende autorit ei teata. Need hilisemad kirjutised on sündinud ilmselt Jeruusalemmas.

Ebajumalateenimine ja usu puudumine
Jesaja raamatu kolmas osa (Kolmas Jesaja, Trito Jesaja) sisaldab peatükke 56–66. Kirja autoriks on peetud kedagi Deutero Jesaja õpilastest, sest ta kirjutab oma eelkäija stiili järgides (näiteks 57:14–19; 60–62; 65:16–25; 66:7–14). Teisalt koosneb Trito Jesaja üksikutest tekstitervikutest, millel pole ühtset ajaloolist tausta. See lubab oletada, et raamatul võib olla mitmeid erinevaid autoreid eri aegadel. Tegu pole mitte niivõrd iseseisva teosega, vaid jätkukirjutisega Deutero Jesaja raamatule.
Raamatu ajalooline olukord erineb eelnevast osast. Mitmed sündmused ajastuvad aastatele 530–510 eKr. Paabel on langenud, iisraellased on omal maal ja templit kas ehitatakse või on see juba valmis ehitatud. Kirja sõnum on adresseeritud Jeruusalemma elanikele, kes olid juba vastu võtnud esimesed pagulusest naasjad ja ootasid suurema hulga tagasi tulemist. Tagasi tuldi ka mujalt endiste vallutajate riikidest.
Tunne oleks võinud olla rõõmus ja lootusrikas, aga reaalsus oli teistsugune. Selle kogukonna elu vaevas usu puudus (59:1–8). Lisaks olid sel sobimatud juhid ja kõige selle keskel õitses sotsiaalne ebaõiglus (56:9–12). Sellele lisandus ebajumalateenimine (57:1–13). Ebakohti üritati varjata lisandunud jumalateenistustega ja vaga eluga (näiteks paastuga) (58).
Jesaja raamatu kolmanda osa kõige olulisem koht on peatükkides 60–62, mis sisaldavad kolme laia päästetõotust. Neil on mitmeid seoseid ka Deutero Jesaja kuulutusega. Raamatu kolmas osa on saanud oma praeguse kuju ajavahemikus 500–200 eKr.
Pauli Niemelä
„Jesajan kirjan historiaa“ (Siionin Lähetyslehti, september 2016).
Tõlkinud Kaido Soom

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)