Jeruusalemm, Jeruusalemm…

12.04.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Suurel ehk Vaiksel Nädalal meenutab ristikirik Issanda viimaseid elupäevi – Tema messiaanlikku saabumist Jeruusalemma, viimset söömaaega valitud õpilaste ringis, reetmist, kinnivõtmist, hukkamist ja ülestõusmist…

Suurel ehk Vaiksel Nädalal meenutab ristikirik Issanda viimaseid elupäevi – Tema messiaanlikku saabumist Jeruusalemma, viimset söömaaega valitud õpilaste ringis, reetmist, kinnivõtmist, hukkamist ja ülestõusmist. Nende sündmustega kulmineerub kirikuaasta lunastuslooline jutustus. Tegelikult toob liturgiline kalender Kristuse surma- ja ülestõusmise päeva meieni igal reedel ja pühapäeval. Kuid siiski on eriline neid sündmusi oma usuelus läbi elada ja pühitseda iga-aastase paastuaja ja Suure Nädala vältel. Ja veelgi erilisem on oma silmaga näha neid kohti, millest neli evangeeliumi jutustavad, ning kõndida Jeesuse jälgedes mööda Jeruusalemma tänavaid.

Arvatavasti oli see evangelist Markus, kes leiutas uue kirjanduszanri – evangeeliumi – ja pani Jeesuse loo kirja nii, et tagantjärele on seda nimetatud pikema sissejuhatusega varustatud kannatuslooks. Niisiis vaatasid jüngrid oma Issanda maisele elule tagasi ja mõtestasid seda Tema viimaste päevade sündmuste valguses. Sellest lähtuvalt sai inimkonna lunastuse draama peanäitelavaks Jeruusalemm – juutide püha linn ja Jumala templi asupaik.

Tänane Jeruusalemm ei ole enam seesama linn, kus Jeesus kuulutas ja kannatas. «Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» kuulutas Jeesus linnale, mille toredust jüngrid Talle näitasid. Tänapäeval tunnistavad Jeesuse ajast vaid mõned väljakaevatud müürijupid ja varemed. Ja ometi valitseb Jeruusalemma vanalinnas mingi iidne, seletamatu atmosfäär, nagu oleks selle paiga pühadus ja minevik igavene täna. Kui ligineda linnale ida suunast ja tulla Betaania poolt üle Õlimäe, avaneb silmadele umbes samasugune lummav vaatepilt templimäe, kullatud kupli ja vanalinna panoraamiga nagu Jeesuse päevil. Templimäe taha jäävad võluvad kitsukesed tänavad, ehitusstiilide ja ajastute virvarr, orientaalne mustus ja lärm. Via dolorosa ehk Issanda ristiteekond saab alguse Lõvivärava tagant ja kulgeb mööda kaubitsejatest täidetud tänavaid Hauakirikusse, mis on ehitatud Kolgata mäe ja Kristuse haua kohale. Ehkki mõne uurija meelest pidi see teekond kulgema teisiti, pole sel tähtsust – Jeesuse-aegne maapind on ju niikuinii mitme meetri sügavusel jalge all.

«Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud!» ütles Jeesus linna silmitsedes. Ja nuttis selle pärast: «Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.» Pühadusele vaatamata ei ole rahu Jeruusalemmas – kolme maailmausundi pealinnas – ega mujal Pühal Maal kaks tuhat aastat hiljemgi. Suhtelise turvalisuse tagavad relvastatud valvepostid ja betoonist turvatarad palestiinlaste asulate ümber, sümboliseerides inimsoo sügavat lõhestatust. Kuid rahu pole terves maailmaski mitte. Palmipuudepühal ratsutas Rahuvürst eeslil Jumala omaks peetavasse linna, kuid see linn ja tema rahvas ei tundnud ära, mis rahuks vaja. Maailmgi ei ole ära tundnud Inimese Poega.

Just selle pärast jutustab Kirik nii sõnas kui liturgias ikka ja jälle Kristuse lugu, tuues Püha Maa sündmused ja miljöö tänasesse päeva iga põlvkonna, rahva ja inimese jaoks. See on lugu sellest, kuidas Taaveti linnas Petlemmas sündinud poisist sai prohvet Galilea järve kallastel ja paasatallena tapetud ristiohver, kelle Jumal äratas surnuist. Ja peab tunnistama, et Naatsaretlase lugu on haarav nii oma inimlikkuses kui jumalikkuses, olles ühtaegu realistlik – isegi naturalistlik – ja jäädes viimselt ikkagi usu saladuseks.

Islamiusus nõutakse usklikult palverännakut Mekasse vähemalt korra elus. Võõrsil elavad juudid ihkavad kohtuda «järgmisel aastal Jeruusalemmas». Kristluses – vähemalt luterluses – ei ole palverännaku kohustust. Ometi tasuks võimaluse korral Jeesusega seotud paiku külastada, et astuda sõna otseses mõttes Tema jälgedes. On imeline, kuidas palju kordi loetud evangeeliumitekstid ja teised piiblilood hakkavad elama otsekui uut, palju sügavamat ja reaalsemat elu. Tekivad uued seosed, nii mitmedki asjad asetuvad hõlpsasti oma kohale. Tegelikult on ju ka kiriklik kuulutus ja liturgia suunatud aja ja koha tunnetuse tekitamisele, et tuua pühakirjas esitatud õndsuslugu tänasesse päeva ning asetada kristlane keset kõiki neid sündmusi, paiku ja inimesi.

Lõpuks on kogu meie elu palverännak koos elu Issandaga, kes on läinud meie eel ja kes ometi kõnnib meiega kaasa tänases päevas. See on ristitee lootusesse, teekond pimedusest valgusesse, ning selles mõttes on Suure Nädala sündmuste käik alati aktuaalne ja vajab meelespidamist. «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast.»


Veiko Vihuri
,

Ajalehe Eesti Kirik kolleegiumi esimees

2 Kommentaari artiklile “Jeruusalemm, Jeruusalemm…”

  1. Külaline ütleb:

    Kristlased palvetage Jeruusalemma eest,et juutid saaksid rahus elada Jeesuse Kristuse nimel!

  2. Külaline ütleb:

    :grin :p :roll :)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)