Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesuse tõotused saavad tõeks

03.09.2008 | | Rubriik: Jutlus

Marta ütles Jeesusele: «Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud. Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.» Jeesus ütles talle: «Sinu vend tõuseb üles.» Marta ütles talle: «Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.» Jeesus ütles talle: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?» Marta ütles talle: «Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.»
Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: «Õpetaja on siin ja kutsub sind.» Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde.
Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: «Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.» Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas ja ütles: «Kuhu te olete ta pannud?» Nad ütlesid talle: «Issand, tule ja vaata!» Jeesus nuttis. Siis juudid ütlesid: «Vaata, kuidas ta teda armastas!» Aga mõned nende seast ütlesid: «Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?»
Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: «Tõstke kivi ära!» Surnu õde Marta ütles talle: «Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.»
Jeesus ütles talle: «Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?» Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: «Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.» Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: «Laatsarus, tule välja!» Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: «Päästke ta lahti ning laske tal minna!» Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.

(Jh 11: 21–29 (30–31) 32–45)

Sõnad, millega Marta ja Maarja Jeesuse vastu võtavad, kõlavad tihtipeale inimeste suus või südames. Kui haiguse tagajärjel inimene sureb, kui liiklusõnnetus katkestab inimelu, kui sõjakeerises hukkuvad inimesed, vaadatakse süüdistavalt Jumala poole. Kus Ta oli, kui sellised asjad juhtusid; miks Ta laseb sellel kõigel sündida?
Jumala süüdistamine ei ole midagi uut siin ilmas. Iiob küsib korduvalt oma kannatuste põhjuse järele ja nõuab Jumalalt aru talle tehtud valu eest. Nii ka Marta ja Maarja: kui sina oleksid olnud siin… Nendes sõnades on õdede etteheide sisuliselt Jeesuse süüdistamine Laatsaruse surmas, samas aga ka usk sellesse, keda nad süüdistavad.
Nii et kui Jeesusele tuuakse sõnum Laatsaruse haigusest (Jh 11:3), siis ei ole see lihtsalt kutse tulla haiget vaatama ja tema surmatunnil surija läheduses olema, vaid südamest tulev palve: tule ja aita, üksnes Sina võid teda veel päästa.
Pole teada, kas Marta usk on suurem ja tugevam kui Maar­jal. Aga mida ta süda nende hetkede jooksul tunneb, tuleb ta sõnadest selgesti esile: lootus segamini lootusetusega. Ühel hetkel tunnistab ta Jeesuse Jumala Pojaks, et viiv hiljem hoida Teda tagasi hauda avamast: on juba neljas päev Laatsaruse surmast.
Küllap on nii, et read usutunnistusest, mis väljendavad usku ülestõusmisesse ning igavesse ellu ning mida me pahatihti mehaaniliselt loeme, muutuvad väga isiklikuks usutunnistuseks just surmaga kohtudes, kui me nagu Martagi kõigume meeleheite ja lootuse vahel. Kriis meie hinges võib viia Jumala jätkuva süüdistamiseni, aga võib tuua ka kindla veendumuse: ma usun, et surm ei lõpeta minu eksistentsi jäädavalt, vaid on ukseks Issanda tõotatud igavesse ellu. Ehk nagu Iiob ilusasti ütleb: «Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.» Ning selle valguses olen ma juba siinses elus saanud osa sellest igavesest elust. Kui olen valinud Jeesuse ning jään siinses elus tema juurde, saavad ka minu juures tõeks Jeesuse tõotused igavese elu kohta. Ning kõik, mida ma teen või tegemata jätan, ütlen või ütlemata jätan, omandavad palju sügavama tähenduse, sest nad ei kao surmas olematusse, vaid määravad minu saatuse igavikus.
Uskuv ja samal ajal ka kahtlev süda vajab aga alatasa kinnitust, et mitte vajuda lootusetusse. Ning seda pakutakse meile iga kord, kui pöördume palves Jumala poole; kui kuuleme armukuulutuses pattude andeksandmisest; kui tuleme armulauale, et kohtuda seal ülestõusnud Issandaga, kes kinnitab meile jätkuvalt: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.» Aamen.


Tõnu Taremaa,
Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)