Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesuse tööriistaks sobivad kõik

02.02.2007 | | Rubriik: Jutlus

Kõik algab sellest, et Jeesus näeb. Asjata ei nimetata tarka selgeltnägijaks ning oluliste sündmuste ettetundmist nägemuseks. Ülbe ja pilkaja on igaüks, kes nimetab end jumalaotsijaks, ning õnnelik, kes korraga tunneb, kuidas Jumal on mind kogu aeg näinud ning kutsunud, on minu pärast nutnud.

Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: «Järgne mulle!» Ja Matteus tõusis ning järgnes talle. Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega. Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: «Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?» Aga seda kuuldes vastas Jeesus: «Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on. Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!»

Mt 9:9–13

Kõik algab sellest, et Jeesus näeb. Asjata ei nimetata tarka selgeltnägijaks ning oluliste sündmuste ettetundmist nägemuseks. Ülbe ja pilkaja on igaüks, kes nimetab end jumalaotsijaks, ning õnnelik, kes korraga tunneb, kuidas Jumal on mind kogu aeg näinud ning kutsunud, on minu pärast nutnud.

Kui Jeesus suunab pilgu tölnerile, vihatud tolliametnikule, siis kõrvalseisjad ei mõista, mida Jeesus sellises mehes küll näeb. Tema kaasmaalased näevad oma rahva ja esiisade Jumala reeturit, kes teenib neid okupeerivat riiki. Ka teised ei saa hea pilguga vaadata, sest tölneri kui maksukoguja teenistus sõltub sellest, kui palju ta neilt välja pressib.

Ilmselt näeb Jeesus üht üksikut ja õnnetut inimhinge. Näeb aga ka uuekssaanud elu, mille Jumal talle kinkida võib. Jumal näeb siin meest, kes tänu oma endises ametis omandatud kirjaoskusele kirjutab kiriku õpetuse ja elukorralduse jaoks kõige kandvama evangeeliumi. Mõni aeg hiljem näeb Jumal Damaskuse teel kurjade mõtetega ruttavas Sauluses oma apostlit, kogudus aga ei suuda teda veel ka pärast Kristusega kohtumist omaks tunnistada. Nad hakkavad tänulaulu laulma alles pärast seda, kui kogevad, et Jumal on uuekssaanud Pauluse kuulutuse läbi neid näinud ja abi saatnud sealt, kus seda kõige vähem oodata oli. Tuhandeid kordi hiljem on Jeesus näinud kõrtsilauliku ilusas hääles tööriista, mis peab nüüdsest hakkama evangeeliumi kuulutama. Ta on näinud ülekohtuselt rikastunud ärimehes misjonitöö toetajat ja ateismilektori heas piiblitundmises evangelisti ettevalmistust.

Edasine tegevus toimub ühise laua ümber, mis on suurima osaduse märk. Nii nagu meie veedame oma tähtsamad hetked, olgu siis, et sõber tuleb külla või peetakse perekondlikke tähtpäevi varrudest peiedeni, ikka rikkaliku laua ümber. Rääkigu mis tahes need, kelle arvates me sööme tähtpäevadel liiga palju ja liiga rammusalt – tegemist on rituaaliga, mida ei saa millegagi asendada. Just seepärast ei ole Kristus meile andnud muud viisi Tema surmast ja ülestõusmisest osasaamiseks. Võiks ju kokku leppida, et see toimub siis, kui joostakse seitse korda ümber kiriku või loetakse veel enam kordi Issameiet või…, kuid nagu ütleb Taavet: «Issand, Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all!» (Ps 23:5)

Jeesuse ajal valitsevat hoiakut näeme tundma õppides islamiusulisi, kes ei saa naljalt teiseusulisega koos leiba võtta. Nii seisid variserid ilmselt seina ääres püsti ja tegid Jeesuse jüngritele etteheiteid, sest inimese silmad näevad Jeesuse osaduses patustega üksnes pühaduse teotamist. Jeesus aga murdis patusteks põlatutega koos leiba, sest nägi neile osaks saanud Jumala armu, mis ainsana annab neile võimaluse taas pühast osa saada. Võime ise oma hoiakutest teiste inimeste suhtes teadlikumaks saada, kui mõtleme neile ükshaaval ja küsime igaühe puhul, kas sooviksin temaga koos leiba võtta.

Kindlasti aga märkame oma sallimatust, kui näeme kohalikku kirikuõpetajat panemas oma jalgu sama laua alla koos küla hullude, hoorade ja joodikutega. Kristusel on alati uus ja meile seni tundmatu tee seal, kus meie kurdame paratamatuse üle valida kahe halva vahel. Nii kutsub Ta kord vigased ja sandid Issanda templisse, mis Tema Isa seaduse järgi on neile keelatud. Kuid Jeesus ei astu seejuures käsust üle, sest Ta tervendab need õnnetud pühakoja väravas enne sisseastumist. Ometi ei saa keegi terveks oma haigust arsti eest varjates ega Jumala ees üksnes kordaminekutega seistes. Ilma vähemagi paranemislootuseta ei julge keegi haigusest kõneleda, veel vähem aga ilma Päästjasse uskumata pattu tunnistada. Kristus on meid näinud ja kutsunud ning uus tee on valla.Taas kingitakse meile pühapäev ja me läheme kirikusse. See saab sündida ainult seepärast, et Kristus on meid näinud seal, kus me praegu oleme ning kutsunud enda järel. Läheme koos kõigi teiste patustega Issanda pidusöömaajale, kuhu meiesugustel mingisugust asja ei oleks, kui Issand ise poleks tulnud teada andma, et just meie pärast on laud kaetud. Matteus tunnistab oma mineku algusest ja me saame osa maailma kõige lühemast ja veenvamast pöördumisloost. Jeesus ütles talle: «Järgne mulle!» Ja Matteus tõusis ning järgnes talle.

Sõnas «tõusis» on kõik sees, mille juures meie tahaksime tavaliselt pikemalt peatuda ning mis just seepärast võib toimumata jäädagi. Ei räägita eelmisesse ellu maha jäänud vägitegudest, et tõsta esile uuekssaamise kontrasti. Tähtsust pole ka sel päeval lugemata jäänud kassast, mis sõnatuna jääb märkima paika, kus sündis uus elu. Küsimust ei tõuse ametikohast ega positsioonist ning sellega ka senisest turvalisusest loobumise kohta, sest Issanda nägemises ja kutsumises olev vägi ei jäta kahtlust ülivõrra paremast uuest.

Image
Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Jeesuse tööriistaks sobivad kõik”

  1. Külaline ütleb:

    Kas kõik sobivad Jumala riistaks ? :grin

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)