Jeesuse sünnilugudest teaduse valgel

Usuteadus aitab meil mõista, millist rolli mängisid Jeesuse sündimisega seotud uskumused evangeeliumide kirjapanemise ajal elanud kristlaste elus, kinnitab teoloogiadoktor Ain Riistan.

Evangeeliume lugedes torkab silma see, et Jeesuse avaliku tegevuse eelsest elust eriti juttu ei tehta. Tekib küsimus, miks on Matteuse ja Luuka evangeeliumides erandina nii palju ruumi pühendatud Jeesuse sünniga seotud asjaolude kirjeldamisele.

Radikaalne sõnum
Tartu ülikooli Uue Testamendi lektor Ain Riistan selgitab, et omaaegsele haritud lugejale polnud selles midagi üllatavat, sest Jeesuse sünnilood järgivad tolleaegseid kultuurilisi traditsioone. Kiidukõnedes mingist silmapaistvast isikust tavatseti enne tema enda suurte tegude kirjeldamist kõigepealt ära tuua sugupuu ning tõsteti esile asjaolu, et juba tema sündimisega kaasnesid ended, ilmutused või imepärased seigad.
Erakordseid sünnilugusid omistati seetõttu antiik­ajal paljudele tolleaegsetele tähtsatele isikutele. See kehtis muuhulgas ka Rooma keisri Augustuse (63 eKr – 14 pKr) kohta. Et temalegi jumalikku päritolu omistati, võis Jeesuse esiletõstmine Jumala Pojana ja tema sündimise imepärasuse rõhutamine mõjuda Riistani meelest üpris radikaalse sõnumina: „Keisrikultus oli eriti Rooma idaprovintsides väga läbiv nähtus. Kui Jeesus tuleb kuulutama Jumala kuningriiki, teeb ta seda oludes, kus saab olla ainult üks keiser, kes on ühtlasi jumala poeg. Kõiges selles on võistlusmoment valitseva kultuuriga, tugev kontrakultuursus sees.“

Perekonna keskel
Meie ettekujutused Jeesuse sündimise üksikasjadest ei pruugi seejuures olla kuigi sarnased neile, mida evangeeliumide kirjapanijad silmas pidasid. Näiteks on tänapäeval kombeks panna Luuka evangeeliumis kirjeldatud sõim ja karjased ühte patta Matteuse evangeeliumi tähetarkadega. Aga kui hakata järele mõtlema, siis pidanuks tähetarkade reis toimuma veidi hiljem – kirjutatud on ju, et Heroodes käskis tappa kõik kuni kaheaastased poeglapsed. Piiblis pole muide kusagil ka kirjas, et tähetargad tulnuks kolmekesi, nagu neid tavaliselt kujutatakse.
Veel üheks näiteks levinud väärarusaamade kohta on Riistani sõnul kujutelm, et Joosep ja Maarja käisid ühe võõrastemaja juurest teise juurde ning kuna kusagil vabu kohti polnud, tuli sünnitada laudas. Tollal olid perekondlikud sidemed ülitähtsad ning seetõttu on ainumõeldav, et Joosep sai öömaja oma sugulaste juures. Meie kasutatavas piiblitõlkes seisab küll tõepoolest, et „nende jaoks polnud majas kohta“. Riistani meelest tähendab kasutatud kreekakeelne sõna aga pigem külalistetuba. Et too oli rahvast täis, pidi sünnitus aset leidma pererahva käsutuses olevas majaosas.
Tollal polnud inimeste eluasemeks oleva majaosa ning loomalauda vahel vaheseina. Tavaliselt nende vahel asunud sõim oli Riistani sõnul tegelikult kogu majas kõige parem ja turvalisem koht, kuhu last panna. Niisiis ei tahtnud Luuka evangeeliumi autor sugugi väita, et Maarja sünnitas Jeesuse väga kehvades oludes, ehkki tänapäeva lugejale see nii tunduda võib. „Ja tuleb rõhutada kindlasti, et ta tegi seda perekonna keskel. Ta ei olnud seal üksi,“ lisab Riistan.
Selles, et tulenevalt oma kultuurikontekstist oleme harjunud Jeesuse sündi veidi teisiti ette kujutama, pole tema sõnul iseenesest midagi halba. Küll võiks aga teada, et paljud jõuludega seotud kombed ja uskumused ei pärine esimesest sajandist, vaid märksa hilisemast ajast. Jõulusõimede valmistamine sai alguse näiteks keskajal.

Teadus ja usk
Skeptilisem lugeja küsib kindlasti sedagi, kas kõik Piiblis kirjeldatu ikka ajaloolisele tõele vastab. Eriti tekitavad kahtlust muidugi neitsistsündimine ja muud Jeesuse sünnilugude imed. Ain Riistan kinnitab, et piibliteadlased on nende küsimuste üle kõvasti piike murdnud.
Tänapäeval tunnistavad aga ka paljud ajaloolis-kriitilise meetodi kasutajad, et ajalooteaduse võimalustel on piirid. Arheoloogiliste avastuste varal on küll meie ajal kinnitust leidnud näiteks, et Kaifas ja Pilaatus olid ajaloolised isikud. Seda aga, kas Piiblis kirjeldatud imed aset leidsid, ei saa teaduse abil ei kinnitada ega ümber lükata. See on mitte teadmiste, vaid ainuüksi usu küsimus.
Pigem viivad vaidlused jõulusündmuste ajaloolisuse üle meid eemale küsimustest, mis peaksid tegelikult kõige olulisemad olema. „Me peame üritama neid tekste mõista samades kategooriates, nagu esimese sajandi inimesed seda lugeda ja mõista võisid. Ja kui me selle sammu oleme teinud, siis võime hakata juba täiendavalt küsima, mida see meie jaoks tähendab,“ selgitab Riistan piibliteaduse rolli. „Need lood annavad meile täiendava impulsi, et me usuksime teda, kelle kohta kuulutatakse, et ta on tulnud maailma Päästjaks.“
Rain Soosaar

Jeesuse sünnilugu Luuka evangeeliumi järgi 2:1–18

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.
Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.