Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jeesuse saadikud

01.10.2008 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? Mi 6:8

Miks peab Jumal inimesele teada andma, mis on hea? Kas me ise seda ei tea, ja veel pareminigi?
Aga mõtle – on sul kunagi juhtunud, et teadsid küll, mis on õige, aga toimid ikka teisiti? Miks?
Mõtle tapmisele, varastamisele, röövimisele ja teiste kohta valetamisele. Miks peab Jumal kümnes käsus «teada andma», et need on halvad? Kas see pole endastmõistetav?
Aga siis – miks pole inimkond kunagi nendeta läbi saanud? Miks halb jätkub, ja isegi riiklikult organiseeritud tasemel (nt sõjad)? Hoolimata kõigist inimkonna saavutustest. Miks pole paha jäänud kauge mineviku ja metsrahvaste probleemiks?
Teadmisest tegemiseni on pikem maa, kui me arvasime. Selle suudab täita ainult Jeesus Kristus, lunastus ja ülevalt sündimine. Aga selleks on tarvis Teda armastada ja käia alandlikult koos Temaga.

Aare Kimmel

12 Kommentaari artiklile “Jeesuse saadikud”

  1. Harri Kingo ütleb:

    Miks kurjus pole Maa pealt ja inimese südamest kadunud?

    Me pole loodud täisulikeks. Kuid me oleme loodud täiuslikeks saamise potentsiaaliga – umbes nagu seeme on loodud potentsiaaliga saada taevakõrgeks puuks. Seeme pole aga veel puu.

    Nii ka meie, surelikud inimesed. Meis on jumalikkus kui potentsiaal, kuid me oleme veel selle potentsiaali täiuslikust tegelikustamisest iseendana väga kaugel. See teekond – potentsiaalist tegelikkuseni – ongi meie vaimse arengu teekond. Sellest läbime oma maises, kehalises ja ajalikus osas vaid esimese pisikese lõigu. Edasine meie vaimne areng jumaliku täiuslikkuse poole, kui oleme otsustanud igavese elu kasuks, jätkub juba maise surma järel.

    Seejuures pole vaja mõelda surmast kui mingist automaatsest mehanikast, mis teeb meid iseenesest täiuslikeks. Pilt on surmaga umbes analoogne nagu on meie igapäevase õhtul magama minemise ja hommikul ärkamisega – me ärkame uude hommikusse selle samana, kellena me õhtul magama läksime. Ärgates on meie eilsed teod ja tegemata jätmised, meie õiged ja väärad otsused kõik meiega kaasas ja omavad oma mõju meile edasi – Jumal ei vabasta meid meie tehtu viljadest automaatselt.

    Kuid tõsi on ka rahvatarkus, et “Hommik on õhtust targem”. See tarkus kehtib ka maise elu ja sellele järgneva taevase elu kohta. Nagu hommikul oleme selgemad, puhtamad, klaarimad, paljus unustanud ja maha pannud oma eilse päeva elu meid koormavad mälestused ja detailid, nii ka ärgates taevasele elule pärast oma keha surma maises maailmas oleme jumalikust armust vabastatud tarima endaga kaasa maise elu kõiki pisiasju. Meis on aga olemas see väärtus, mida oskasime oma hinge korjata oma maisel teel. Just selle kohta ütles Jeesus oma sõnad ja õpetuse:

    “Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!”

    Ka sündimine ülevalt, mis meile juba meie maises elus osaks saab Jumala kui Taevase Meie Isa vastuvõtmise ja oma pojaseisusest arusaamise läbi pole veel automaatne vabastus eksimustest, pole täiuslikuks saamine. See on tõesti vaid sündimine – mitte juhuslikult ei kasutanud Jeesus sellist analoogiat.

    Nagu äsja ilmale tulnud imik pole endas veel realiseerinud kõiki oma olemise ja alanud elu võimalusi ja potentsiaale, nii pole ka vaimselt sündinu veel vaimne täiskasvanu. Olles Jumala vastu võtnud oma ellu, olles saanud oma taevasele Isale pojaks, oleme alles vaimsed vastsündinud, kelle vaimne teekond sellega alles algab. Ja see on teekond, mis ulatub elu ja surma piiri taha, kestab seal edasi ja on lausa igavikuline – sest Jumal on lõpmatu igas oma aspektis ja tema avastamise tee on samuti seeläbi lõpmatu.

    Kurjus meie maises maailmas ja elus on paratamatu – see kaasneb meie eludes nagu valgusega kaasneb vari. Ja seda kurjust poleks vaja üheselt laita ning taunida – see on üks meid meie vaimsele teele suunav ja seal liikuma sundiv jõud. Sest igas meist on ju püüd parema, lausa parima poole. Ida religioonides vaadeldaksegi kannatust kui väga vajalikku vaimse arengu stiimulit, sest see, kes kannatab, otsib alati ja paratamatult vabanemist sellest kannatusest, selle kannatuse ületamist.

    Nii võiks ka meie mõista iseenda ja meie maailma ja iseendi ebatäiuslikkust – ühelt poolt on see meie paratamatus, sest Jumal on loonud arengulise maailma, mis pole veel täiuslik, teisalt aga on see ebatäiuslikkus oma lugematutes ilmingutes meie võimalus ja ajend vaimseks tõusuks – saamiseks üha enam taevase Meie Isa sarnasteks.

  2. Harri Kingo ütleb:

    Looja on loonud mitte manduva kõiksuse vaid areneva kõiksuse. Ja inimese sellesse mitte allakäiguks vaid ülendumiseks.

    Et inimesel on vaba tahe – võimalus teha isiklikke otsustusi ja valikuid ning neid ka järgida, siis ei saa me rääkida otsesest ettemääratusest isiksuse puhul. Ammugi mitte paratamatust allakäigust maises olemises.

    Mõiste “vaba tahe” tähistab ühelt poolt valikute tegemise võimalikkust, teisalt võimalust teha õigeid valikuid. Seeläbi tähistab mõiste “vaba tahe” ei vähemat kui võimalust õigeks valikuks.

    Kristlik arusaam on kohati pessimistlik, nähes kogu loodut paratamatult allakäivana ja ainsat pääseteed sellest allakäigust inimese surmajärgses isiklikus päästetuses. Sisuliselt on see vastuolus sellesama eeltoodud vaba tahte olemusega.

    Kõiksuse jumalik Seadmus (kui olemise viis ja kord) on suunatud arengule ja mitte allakäigule. Sest Jumala tahe on: “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik”. Selle tahte kohaselt pole maine maailm mitte uppuv Titanic, millelt põgenetakse, ja maailma materiaalsus ning ebatäiuslikkus pole kivi inimese kaelas, mis ta põhja viib.

    On imelik uskuda, et täiuslik ja täielik Looja oleks saanud hakkama sellise äpardunud loometööga, mis pärast loomist vaid mandub ja alla käib! Ma arvan, Looja teadis, mida ta teeb. Vaid inimlik piiratud arusaam, kelle alaliseks saatjaks on hirm ja teadmatus, on enesele ette maalinud arusaama hävivast ja manduvast loodust, millest tuleb otsida “ärapääsemist”.

    Vastupidiselt sellisele inimlikule algelisele arusaamale õpetas Jeesus oma taevariigi sõnumit, mille põhiväide oli, et maailm ongi see koht, kus Taevariik inimeses kehtestub – see on juba kohal ja siinsamas, tuleb see vaid eneses ära tunda ja omaks võtta.

    Maailmast pole vaja kusagile “ära pääseda” – siin on vaja elada ja nii elada, et oleks tagatud igaühe võimalus ja vabadus ülendumiseks. See on meile annetatud võimalus oma vabadus üha enam realiseerida siin ja praegu, ja mitte unistada sellest ja paigutada see oma fantaasiates kusagile ebamäärasesse surmajärgsusesse.

    Kes on vaimus sündinu, see peab ka vaimus elama ja vaimus arenema, kasvama, ja mitte ootama pääsemist siit maailmast ja lootma, et Looja teeb automaatselt tema eest ära selle inimesele määratud vaimse töö, mille igaüks peab ise ära tegema.

  3. Imestunu ütleb:

    Mitme minu kustutatud kommentaari alusel saan aru EK kuulubki Harri Kingole.

  4. Preester Amalie ütleb:

    Jeesuse saadik on iga usklik, kui Ta kuulab ligimest ja on alati tänulik Jumalale.

  5. Harri Kingo ütleb:

    EK pole minu oma. Kuid EK on mulle oma. Tee vahet.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)