Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesuse rahu saadab meid alati

15.04.2009 | | Rubriik: Jutlus

Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: «Rahu teile!» Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: «Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeka antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.»
Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: «Meie oleme näinud Issandat.» Aga tema ütles neile: «Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!» Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: «Rahu teile!» Seejärel ta ütles Toomale: «Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!» Toomas vastas talle: «Minu Issand ja minu Jumal!» Jeesus ütles talle: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!»

Jh 20:19–29

/—/
Tänane pühapäev Quasimodogeniti – pühapäev, nagu see meil kirikuaastas nimetusena on – st Sel kombel (uuesti) sünnitanud – Usu läbi uuesti sünnitatud oleksime siis selle järgi – ongi pühapäev usust ja usaldusest ja selle läbi uueks saamisest.
Jutluse alusena kuuldu oli meile kõigile tuntud «uskumatu Tooma lugu» – kõnekäänuna meie argikeelde tunginud, nagu paljud teisedki Piibli märkkohad.
Johannese evangeeliumi lõpuosa on hoolikalt komponeeritud, nii et piibliuurijad on selle jaganud omamoodi stseenideks või vaatusteks: Ülestõusnud Jeesus, stseen 1: Ilmumine Maarjale haual, stseen 2: Ilmumine jüngritele Jeruusalemmas, millest meil tänane kirjakoht, ja stseen 3: Ilmumine jüngritele Tibeeria mere rannal, kus ta annab Peetrusele käsu hoida Tema lambaid kui karjane. Ning nagu evangelist ise tunnistab: (lisaks neile ilmumistele) tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need, mis on kirjutatud selleks, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil oleks uskudes elu tema nime sees.
Tegevus siin Johannese tunnistuses toimub järgemisi kahel pühapäeval, algusega sama päeva õhtupoolikul, kui naised Jee­suse haua leidsid tühjana ja Tema ise ilmutas end Maarja Mag­daleenale. Siin ei ole juttu jüngrite hirmust Jeesuse ees – öeldud on, et jüngrid olid hirmul juutide ees. Kas nad kartsid sellepärast, et nad olid tema kaaslased olnud või juba sellepärast, et neid võidakse süüdistada Jeesuse surnukeha varastamises või kuulujuttudes Jeesuse ülestõusmisest.
Igatahes nii nad seal olid ja mõlemil juhtumil on evangelist rõhutanud: uksed olid lukus ja Jeesus tuli nende keskele. Ta pöördub nende poole üsna tavalise tervitusega: Rahu olgu teile! – Shalom aleikum! See tervitus on käibel tänapäevani ja esmapilgul ei pruugikski me sellele tähendust otsida. Ometi on see rahusoov siin praegu ja Jeesuse suus midagi enamat kui tavaline tervitus. Esmalt kätkeb see soov eneses ka tõelist rahustust – Ära karda! – nii nagu me Piiblist ikka lugeda võime puhkudel, kui inimene asetatakse olukorda, mis temale on tundmatu, on üleloomulik. Aga veel enamgi.
Kui me mõtleme Jeesuse sõnadele tema surmaeelsetes kõnedes: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile: mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab! Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks! – siis võime taibata, et selles tervitussõnas on omamoodi hüvastijätt oma jüngritega, kellest ta siin nüüd oma läkitatud teeb. Sestap Ta ka kordab rahusoovi peale oma haavajälgede näitamist, esimesel korral aga juba sissejuhatava avasõnana Püha Vaimu andmisel.
Püha Vaimu andmine siin elustava puhumise kujul võib meid eksitada, viies mõtte Nelipühil antava Vaimuga. Siiski ei pruugi neid lahutada. Jeesus annab siin Püha Vaimu anni koos Vaimu kasutamise ülesandega, nelipühis aga see Vaim avaneb, saab avalikuks. Nende peale puhumine viib meid Loomislukku, kus Jumala elustav vaim – ruah – annab inimesele elu. Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema sõõrmeisse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.
Pange tähele: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Ja siin Jeruusalemma suletud uste taga teeb Jeesus sedasama, Tema anni läbi saavad jüngrid Püha Vaimu õnnistuse, Vaimu, mis elavaks teeb. Ning kui Jeesus lisab siin oma sõnad: Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud – siis jõuame siin oma järeldustes kristlaseksolemise ja kiriku juurde. Anda patte andeks tähendab taastada inimese kaotsiläinud vahekord Jumalaga. Jeesus annab meile oma Vaimu määrates oma järgijaid, neid, kellel on usk Tema nimesse, oma läkitatuiks siin maailmas. Tuua andeksandmist ja lepitust Tema Isalt, meie Isalt, et inimesel taas ja uuesti inimelu oleks, et temast saaks taas elav hing. /—/

Jüri Bärg
(1940–1999)
Jutlus on avaldatud lühendatult  kogust «Hoida ja harida» (2005).

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)