Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesuse omad ehk Jeesuse nooletupp

14.05.2014 | | Rubriik: Jutlus

Rm 8:9–11
Kahe riigi vahel, kahe loomuse vahel, kahe polaarsuse vahel pingestatud elu vibunöör valmistub lähetama meid noolena sihtmärgi suunas. Selles olukorras on paslik palvetada.
Kui palju kordi on küsitud kristlastelt: kus on teie Jumal? Kus on teie taevas? Meie oleme Jumala taevas, meie oleme Jumala eluase, tema säng, tema rüü, meie oleme nii taevas kui maa peal ikka Jumala omad, täidetud tema ligiolust ja armust oma headel päevadel ning igatsedes ja kaeveldes ta läheduse järele oma halbadel aegadel. Head päevad on need, mil oleme püsinud meile antud eluülesandes, ja halvad on need, mil oleme kas uhkusest või inimlikust tarkusest või rumalusest püüdnud teha midagi muud, kui meie ülesanne on, olla midagi muud, kui me oleme määratud.
Eneseks saamine ja eneseksolemine. Eneseteostus ja Jumala arm. Jumala armastus on kõike muud kui magus-lääge muinasjutt, mida arad inimesed eneserahulduseks ikka ja jälle endale etendavad. Jumal, kes on meid teiega nii armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks – see Jumal ei tingi oma armastuse turuhinna üle. Temaga ei ole ka mõtet kaubelda. See Jumal ütleb sulle: ma andsin sulle kõik. Ja ma tahan sinult kõike. Ma tahan sind kuni varbaotsteni, kuni su väriseva südametunnistuseni, sinu unistuste ja igatsusteni ja veel enam. Ma ei taha vagatsemist ega vahetuskaupa, sest ma olen tingimatult sind enesesse haarav ja samavõrd tingimatult sind välja sülitav, sa oled minu oma.
Nende omade eest palub Jeesus Ketsemani aias. Reedetuse eel, mahajäetuse eel, alastuse eel, hukkamise eel. Omade eest, kelle Jumal talle on andnud, omade eest, keda ta on armastanud, omade eest, kellele ta valmistub saama armulaualeivaks, elu veeks ja mõtteks. Mõtteks, mis suvesumeduses kumiseb tukslevate oimude taga, mis talve halastamatuses torkab jääpurika ajusse, õhku ahmivate lõugade vahele, mis veab sind enese järel juukseidpidi, habetpidi, südantpidi vastu sellele, milleks oled valmistunud, aga mis sind ikka tabab ootamatult, kuigi oled seda alati teadnud, mäletanud, lootnud ja kartnud.
Selline jäägitus võib tekitada hirmu. Sellise armastuse eest võib püüda põgeneda. Sellisele armastusele võib püüda vastanduda ja vastu hakata. Need strateegiad on lapsikud ja mitte inimväärsed. Jumalat eitades eitab inimene iseend. Oleme ju loodud tema näo järgi, tõsi küll põrmust, aga ikkagi taevariigi kodanikeks, pühaks preesterkonnaks. Põgenemine on vastutustundetus, vastandumine on vaimne alaealisus, sellesse seisundisse kinni jäämine välistab täiskasvanuks saamise. Paraku on suur osa inimkonnast valinud selle tee.
Samas ei jutlusta ma teile ka kuulekust. Tuld tulin ma viskama maa peale, ütleb Naatsareti Jeesus. Mitte seaduskuulekust, mitte orjalikku allaheitlikkust, mitte käsumeelsust, vaid vaimset ja tingimatut armastust, mis algab sinu seest, muudab sind seespidiselt, väljendub su mõtlemises, otsustes ja tegudes, muutes ka kogukonda su ümber.
Mitte kirikus käimine, vaid armastuse elamine tõeks teeb meid tõeliseks, teeb meid tõeliselt elusaks ning totaalselt inimlikuks. Seda on õpetanud Naatsareti Jeesus, kes oma armastuseahnuses neelas enesesse ka surma, põrgu ja meeleheite, et olla kõiges nagu meie, aga jäi siiski patuta ja puhtaks. Sellisena saab ta olla oma koguduse paleus nii Peetelis kui Peterburis, Sidneys ja Suure-Jaanis.
Eriline on armastuse ja andumuse vorm, mida ta omadele on õpetanud. Mitte templiteenistus, mitte korralik elulaad, mitte seaduste tundmine ja täitmine, isegi mitte nähtamatu Jumala ülistamine ja kiitmine, vaid ligimese teenimine. Armasta oma lähedast nagu iseennast, sest ta ongi sina ja mina, ütleb Jeesus silmiavavalt. Ja ära küsi, kes on mu ligimene või kas mina olen oma venna hoidja. Jeesuse äratundmine oma ligimeses, ka vaeseimas ning eemaletõukavaimas, on uus nägemisvõime, mille ta meile annab. Ja sellele ligimesele oma armastuse suunamine on ainuõige vastus Jumala ennastohverdavale armastusele. Kes ütleb end armastavat Jumalat, aga vihkab oma venda, see on valelik.
Ta on olnud kohal leivas, mida jagame, soojades talveriietes ja ravimites, koolitarvetes ja voodipesus. Jeesus ei häbene oma armastust osutada ka kõige kehvemates oludes, kõige argisemates vormides. Aga ta annab end alati jäägitult. Ja meie saame temalt seda õppida, et ka meie armastus ja eneseandmine oleks jäägitu. Siis oleme ka jäägitult vastu võetud.
See on liigutav, kuidas Jeesus omade pärast palub. Oma suures palves, ohverdumiseks valmis. Nende eest, kellest ta teab, et kui tuleb tund, siis nad jätavad ta maha, Peetruse eest, minu eest, sinu eest.
Jumala armastus ja elu vaimus ei ole ükskordüks, ei ole loogika- ega logistikaülesanne. Jumala armastus on väljakutse ja seda saab vastu võtta vaimus, vaimus elu on inspireeritus armastusest, on valmisolek end hüljata ja ületada selle armastuse nimel, on leegitsevate noolte paiskumine universumi südame poole, teadmises, et põletakse lõpuni enne eesmärgile jõudmist ja siis saabub rahu. Jumala arm mässib suitsevad tukid oma halastuse rätikusse, Veroonika suudleb su silmi, inglid paigutavad põlenud nooled hoolikalt nooletuppe, mis sisaldab unistusi ja mälestusi ning igavest elu.

Yprus_13.03.2010

 

 

 

 
Avo Üprus,
Peeteli koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)