Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jeesuse nägu

20.04.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Laurentsius. JC. Õli lõuendil, 2000. Repro
Evangeeliumid esitavad Jee­suse hukkamise loo väiklasest vihkamisest kantud vandenõuna, mille algatas juutide usuline establishment, ülem­preestrid ja variserid. Juriidilistel põhjustel kaasati operatsiooni ka nelivürst Heroodese juhitud kohalik omavalitsus ning selle viis lõpule okupatsioonivõim, mida esindas Pilaatus.
Ent teise mätta otsast vaadatuna võib seda pidada hoopis igati adekvaatseks ning professionaalseks poliitiliseks käitumiseks avalikkuse huvides, milles polnud midagi isiklikku.
See ongi valitsejate ülesanne igas ühiskonnas: tagada avalik kord ja seaduste kehtimine ning kasutada vahel väikest kurja selleks, et vältida suurt.
See ülesanne ei seisne kunagi mingi absoluutse õigluse tagamises ega «kurjuse» enese vastu võitlemises, mille kohta vene kirjanik S. Vititski – küllap õigusega – ütleb, et see on nagu lutikate ükshaaval tapmine: «vastik, lihtne ja täiesti tulutu».
Seepärast nimetab poliitiline süsteem kurjuseks igasugust kodaniku või kodanike ühenduse initsiatiivi, mis häirib majanduse stabiilset toimimist ja võib kaasa tuua vägivallaks eskaleeruvad sotsiaalsed rahutused. Õige ja hea on aga see, mis tagab takistamatu tarbimise ja toob maise õndsuse ehk asise heaolu.
Seetõttu nägi teine pool hoopis Jeesuse tegevuses vandenõu elemente. Pilaatus ütleb küll, et ei leia selles inimeses mingit süüd, aga ega mingeid konkreetseid seadusi rändrabi hukkamisel ju kah ei rikutud.
Olgem ausad, isegi kui keegi kuulutab ja taotleb riiki, mis pole sellest maailmast, jääb ta ometi mässajaks. Riik on seaduseraamatute mõttes just nimelt selle maailmaga seotud nähtus ning ükskõik millisele katsele seda arusaama kõigutada peab järgnema karistus.
Mida noris, seda sai. Või nagu sõnastab Hardo Aasmäe Õhtulehes vandenõuteooriaid selgitades: «massidele jutlustamine toob lõppeks kaasa Jeesus Kristuse saatuse. Ehk siis selle, et sind puuakse luuserina 33. eluaastal risti. Palju mõistlikum on olla Lapi tark, valdav osa elust vaikida ja elada kõrge vanuseni».
Seega, kuigi ristiinimesel võib olla kohati raskusi Eesti Vabariigi pühade ja tähtpäevade seadusega, mis sätestab suure reede riigipühana, siis teisalt on asjal mõte sees: riigi toimimisele olulise eeskujuna saab tähistada, kuidas juba kahe tuhande aasta eest suutsid täiesti erinevaid huvisid esindavad poliitilised grupeeringud kõrvale jätta varasemad vastuolud ning koostöös kõrvaldada ohu kehtivale korrale.
Tänapäevane humanistliku haridusega jurist võib küll leida, et karistus oli ebaproportsionaalne, kuna Jeesus ei põhjustanud mingit kahju kellegi elule, tervisele ega varale, aga samas pole teada, kas toonane maksumaksja oleks leppinud riigipööraja eluaegse vangistuse kulude kandmisega.
Seevastu ülestõusmispüha koht pole kindlasti nimetatud seaduses, vähemalt mitte selle nimega. Riiklikult sobiks tähistamiseks kevadpüha, näiteks majandusaasta teise kvartali algusena. Või siis lihavõtted kui osa riiklikust rahvatervishoiule ja hooajakaupade tarbimisele suunatud püsikampaaniast. Või ka munadepüha, mille sisuks on ajaloolise traditsiooni viljelemine ning terve rahva ühistegevuse kaudu kodanikuühiskonna kasvatamine.
Lahus neist kindlasti toredatest tõlgendusvõimalustest puudutab ülestõusmispüha aga üksnes üksikut inimest elu ja surma vahel, võitlust kurjuse vastu inimeses endas. Puudutab kannatuse tähenduse leidmisele suunatud hingeõndsust, mida ei saa vahetada kannatuse vältimist otsiva heaolu peenrahaks.
Ning selles seoses pole mingit mõtet kurta Jeesusele osaks langenud ebaõigluse üle ega nutta tema kurva saatuse pärast. Viimselt soovime tema saatust enesele üle kõige. Siis on tulutu ka küsida, kes oli süüdi. Just Jeesuse surma tõttu on ülestõusmisel inimesele tähendus, üksnes inimlikkuse jõhkra ründamise kaudu sai nähtavaks jumalikkus.
Michel Tournier’ romaanis «Haldjakuningas» ütleb peategelane: «Tänaseks ma tean, et kui inimesele näkku lüüakse, siis nii nurjatu kui see nägu ka poleks, muutub see otsekohe Jeesuse näoks.»
Need ühelt poolt kõige avalikumad kristlikud pühad on teisalt kõige varjatumad; ning pole midagi tülikamat ülestõusmisjutluse kohustusest, kui vaikimise sõnad on ainsad kohased.

Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)