Jeesuse kuningriik saab kord tõeks

Siis nad pöördusid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna kaugusel. Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.
Ap 1:12–14

Meister on lahkunud. Ta on võetud suures väes taevasse paljude tunnistajate nähes ja andnud oma jüngritele käsu oodata kellegi, siis veel tundmatu Püha Vaimu tulekut. Aga iga ootamatu uuendus seab mahajääjad olukorda, mis olenemata kohanemisest ja võimekusest paneb neid küsima: «Aga kuidas edasi?» Oli ju Õpetaja olnud siinsamas ja äkki teda polnud.
Mõni nädal tagasi tähistasime emadepäeva ja sel puhul laulis koor kirikus laulu vanaemast. Tuli mullegi meelde see vana laul, mida vanaema mulle laulis, kui olin laps, ja sõnad «Hauas hingab vanaema …» tekitasid taas eredaid mäletusi. Nimelt ei lubanud ma vanaemal seda salmi laulda. Ma sain lausa vihaseks, kui ta seda püüdis teha, sest laps uskus, et vanaema ei sure kunagi ära. Kuid aeg teeb ikkagi oma tööd ja ühel päeval, küll aastakümneid hiljem, see siiski juhtus.
Jeesus oli oma jüngritele juba ammu öelnud, et ta läheb nende juurest ära. Seda aga ei tahetud uskuda ja esimene suur ehmatus tuli risti all.
Kõik peale Johannese on laiali jooksnud, Peetrus koguni kolm korda salanud. Aga siis saab uueks lootuseks tühi haud, tuttav käeliigutus Emmause leivamurdmisel, Tooma manitsemine, Peetruse võtmed …
Aga äramineku päev siiski läheneb, sest tema kuningriik, mis pole siit maailmast, pidi kord ju tõeks saama. Jüngrid ei lähe teda saatma kui töö lõpetanud vanameistrit, vaid kui võidutsevat Issandat, kellest on saanud oma Isa kõrval taeva ja maa isand.
Need alles jäänud üksteist istuvad nüüd taas oma tuttavas ülemises toas, nagu neid siin kord oli olnud kolmteist, ja palvetavad. Nad ei tea veel täpselt oma tulevikku, kuid on kindlad oma Õpetaja sõnade peale, et Jumal neid maha ei jäta. Ja nad ei ole üksi, vaid nendega on naised ning esmakordselt mainituna Jeesuse ema ja vennad.
Kaks tuhat aastat hiljem oleme meiegi kui jüngrid oma koguduses koos. Meie olukord on teine. Me pole nagu Pauluski oma Issandat elavana näinud, kuid oleme kogenud osaduse kaudu muud, mida jüngrid alles mõne aja pärast said kogeda, nimelt Püha Vaimu puudutust.
Me võime igaüks oma usu ja seeläbi kiriku osaduse kaudu kogeda seda, mida Kristus on andnud neile, kes aastasadade jooksul temale on lootnud, olgu heas või halvas, õnnistustes või kannatustes, kasvus või kahanemises.
Ja eelkõige palve osaduses. Nii nagu nemad olid seal koos iga päev palves, kogeme meiegi seda ühist palvet igal oma jumalateenistusel, ühises söögilauas või muul koosviibimisel. Lootuses, et meile vastatakse.
Jüngrid said palvest tuge. Nad asuvad tegutsema, valides uue apostli väljalangenud Juuda asemele. Olenemata sellest, et nad pidid aastaid hiljem veretunnistajatena siit elust lahkuma, ei saanud neist salgajaid, vaid märtrid, kelle vere seeme on niisutanud kiriku põlde läbi sajandite.
See annab meilegi julgust. Ka siis, kui tunneme hirmu oma kiriku kahanemise ja koguduste toimetuleku pärast. Me ei saa elada vaid moes olevatest ja igal kümnendil muutuvatest teooriatest nii elu kui inimkonna suhtes, vaid sellest kindlast tõotusest, mida Issand oma kogudusele on andnud, olles tema tunnistajad. Tõotusest, mis on meile antud pühakirjas kõigi nende inimeste eeskujude ja eludega, kes on usus elanud ja teda oma Issandaks pidanud.
Kui Issand ütles kord Peetrusele, et «sellele kaljule ehitan ma koguduse ja põrguväravad ei võida seda ära», siis võime meiegi tänapäevaste jüngritena sellele kindlad olla.

 

 

 

 
Valdo Reimann,
Jõgeva koguduse õpetaja