Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jeesuse kuninglikkuse kujutamine algas Petlemmast

21.12.2022 | | Rubriik: Kirikuelu

Kristus kui kuningas. Motiiv Tartu Jaani kiriku portaalilt.  Eve Alttoa

Niisuguse kujundi kaudu pidid mõistma ja mäletama Jeesust tema kaasaegsed järgijad, kui nad jutustasid ja andsid edasi pilti armastatud õpetajast ja sõbrast. Aegamööda jõudsid need kujundid evangelistideni, kelle elutööks sai kirjutada Jeesusest teistele ja veel teistele üha järgnevatele põlvkondadele. Viimaste hulgas seisame ka meie oma advendiootustega ja jõululootustega.

Jeesuse sündimisest Petlemmas Juudamaal kõnelevad ka tänasel päeval erinevaid aastakümnetetaguseid sündmusi kirja pannud evangelistid Matteus ja Luukas. Neid jutustusi koos kahe erineva ja teineteisest sõltumatu Jeesuse sugupuuga on palju uuritud, ent see on omaette pikk ja lõputu teema. Täna me sellele teekonnale ei lähe. Ristirahvas on ikka oma mõtetes toetunud sellele kindlale usule, et Jeesus põlvneb muistsest põlvest, igiaegadest. Kauged olid ka kohad, millest lauldi:

Ja sina, Petlemm Efrata, sääl kaugel Juudamaal!

Muistses Palestiinas oli Petlemma-nimelisi kohti vähemalt kaks. Üks neist paiknes Galileas ja seda nimetatakse Joosua raamatus (19:15), kuid sellest ei ole hiljem enam midagi teada. Teine Petlemm paiknes Juudamaal ja see oli 1Ms 35:19 teate kohaselt esiema Raheli matusekoht. Ent see Petlemm Efrata „sääl kaugel Juudamaal“ on meie jõululaulude igatsuste linn ka täna. Aga see Juudamaal asuv Petlemm Efrata oli ka koht, kust pärines oma isa karja hoidev Taavet (1Sm 17:12,15). Seetõttu on see Petlemm nime poolest Taaveti linn, mida 1Sm 20:6 nõnda ka nimetab. Luukas tõi Petlemma linnakese taavetliku tähenduse esile siis, kui ta kirjutas Jeesuse sünnist (Lk 2:4,11).

Evangelist Matteus täiendas Jeesuse sünnilugu looga idamaa tarkade külaskäigust, kes esmalt saabusid Jeruusalemma. Nende küsimus viitas vist mingile ähmasele aimdusele äsja sündinud lapse kuninglikkusest: Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama (Mt 2:2). Jah, kus ta siis on? Aga Jeesus ei olnud siis veel Jeruusalemmas. Siiski saab alates sellest kirjakohast hakata jälgima Jeesuse kuningluse jutustuse lõnga erilist rõhutamist, mis on eriti iseloomulik Matteuse evangeeliumile. Ning laul jätkab:

Sest sinust peab mul tulema mu rahva karjane!

Kui harutada lahti ja jälgida Vana Testamendi poolt jutustatava suure loo pikka kulgemist, siis võib näha, kuidas päästelooline liin seob Iisraeli kuningriikluse rajaja Taaveti esmalt väikelinna Petlemmaga ja seejärel Jeruusalemmaga. Lisaks Taaveti sünnikohale Petlemmale sai pärast Siioni linnuse vallutamist ka Jeruusalemmast Taaveti linn (2Sm 5:7). Siionist sai Taaveti Jeruusalemm! 

Nõnda joonistus välja ajalooline jutustus Taaveti teekonnast Petlemma karjamaalt oma teise linna, Jeruusalemma. Kogu Piibli vaates seovad need kaks linna omavahel nii Taaveti kui ka Jeesuse. Taaveti ja Jeesuse vahele jääb lausa tuhat aastat, aga no mis see muud on kui Jumala silmis vaid nagu eilne päev, kui see on möödunud (Ps 90:4).

Kõik teadaolevad Jeesuse sünniga seotud vanad pärimused seovad teda Petlemmaga ja varakult ehitati sinna ka tänini töötav Jeesuse sünnikirik. Ühtegi teist kohta ei ole varajasel ajal pakutud. Neljast evangelistist kaks, Matteus ja Luukas, esitavad materjali, mis kajastavad veendumust Jeesuse sündimisest Maarjast nõnda, et selle sünni juures ei ole olnud ette näidata mehe põhjuslikku osalemist. Samuti ei ole esimesest sajandist teada märkmeid, et kõige varajasemal ajal oleks ilmunud katseid seesuguseid materjale leida või tahtlikult tekitada. 

Kui Luukas paigutas Jeesuse sünni Petlemma, siis leidis ta sobiva koha ka teatele, et Jeesus kasvas hiljem üles Naatsaretis (Lk 4:16). Uus Testament ja varakristlus ei tunne Petlemma kõrval ühtegi teist Jeesuse sündimisega seostatavat kohta. Samuti ei väideta kristlust kritiseerivas juudi poleemikas, et Jeesus ei ole sündinud Petlemmas või et ta oleks sündinud Naatsaretis. Kui arvestada, et Jeesus sündis enne kuningas Heroodes Suure surma, siis võib tema sünni paigutada Heroodes Suure valitsusaja lõppu ehk umbes aega 6–4 aastat enne praeguse ajaarvamise algust.

Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime (Js 1:3a)

Sajandite jooksul on sündinud palju kujutisi jõulusõimest nii puutahvlitel kui lõuenditel. Kunstnikud on asetanud selle ümber koduloomi, kes uudistades vastsündinut vaatlevad. Otsekui oleksid kunstnikud oma mõttes tahtnud näidata niisugust eeskujulikku ja armast karja, kes oma tulevast karjuskuningat juba hällilapsena austab ja armastab. Kedagi niisugust, kes tunneb omi ja et osa tema omadest tunnevad teda juba nüüd. Kuidas küll neid jõulupilte vaatavad inimesed võiksid loomade käest õppida oma kuninga ära tundmist?

Ehk on seesugune kujundite tulv vanaaegsete kunstnike meelevaldne ületeologiseerimine ja nii ei pruugiks teha? Mine tea! Aga äkki võivad seesugused jõulupildid meile siiski jutlust ütelda, kõneleda ühest võimalikust tunnetuse teest, mis on läbi sajandite usuga kaasas käinud. Kui see mõtteviis siiski head teeb, siis on koht küsida, et mida üles ehitavat ja rahustavat lisame nendele ja teistele piltidele meie oma praeguses „kole targas“ ajas?

Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse (Js 42:1)

Jeesus sai kaasaegsetele juutidele avalikult tuntuks läbi tema seose Ristija Johannesega. Jeesuse ristimisele Jordanis viitabki ilma seda sündmust ennast mingil viisil kirjeldamata seesama Johannes. Ta rõhutas eriliselt Püha Vaimu kaasa toimimist. Nimelt teatas Johannes, et ta nägi Püha Vaimu Jeesuse peale jäävat: Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: „Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga.“ (Jh 1:32)

Johanneski ei teadnud Jeesuse saladusi, ei mõistnud, kes ta kõikides oma tähendustes on, ent oluline on pilt Vaimu jäämisest Jeesuse peale. Veelgi enam, Vaimu püsiv olemine Jeesuse peal on see, mis aitab rahvail mõista muu hulgas ka tema kui hea karjase iseloomu: Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm tema puusadel (Js 11:5). Jesaja poolt kujutatu oli tema omas ajas üks prohveti paljudest kujutlustest, ent see kujutlus sai Jumala poolt ette nähtud ajal tegelikkuseks. Jumala Vaim on see, kes teeb karjasest hea karjase. Hea karjane jätab vajadusel oma elu lammaste eest.

Jõululaulude kõlades ja küünalde särades tunneme rõõmu olevikust, just sellest jõuluhetkest, milles praegu viibime. See on meile lubatud ja kingitud rõõm, mis jõudu annab. Jumal on selle meile kinkinud. Veelgi enam, ta kingib seda igal aastal uuesti. Meie rõõm saab suuremaks ja täielisemaks siis, kui on võimalikult palju neid, kes sellest osa saavad. Inimesi, loomi, Jumala karja paljusid liikmeid.

Jõuluaeg on antud meile selleks, et meiegi võiksime aidata juba esialgsel jõuluööl toodud õigusel kaugemale, nii üksikute inimeste kui kõigi rahvaste ellu jõuda.

Randar Tasmuth

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)