Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jeesuse eeskuju

03.04.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.
1Pt 1:3
Äsja on möödunud ülestõusmispühad, mis on meie kiriku üks kõige helgemaid päevi üldse. Oleme ülestõusmispühade-järgses nädalas. Kevadistes päevades näeme rõõmsalt palju päikesevalgust, mis annab lootust ja hingele tuge.
Asjata pole teise ülestõusmisaja pühapäeva juhtsalmiks valitud lõik Peetruse 1. kirjast. Et seda mõista, tuleks süveneda terve kirja vaimusse. Ülestõusmine kui sündmus on kristlasele uuestisünd. See võtab temalt hirmu, surma ähvardava ängi, masenduse paine. Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise läbi näitas Jumal inimestele elavat eeskuju, mida äsjased pühad jälle kord meenutasid.
Jumal on meid uuesti sünnitanud «elavaks lootuseks» – loeme kirjakohast. Elav on see, kes liigutab, häälitseb, toimib. Kes elab! On niiöelda lahti, avatud, millekski valmis. Akvaarium elab! Härdus ja meeleliigutus on olnud akvaariumi nägemises. Elu ilu. Hääletu ja isetoimiva elu võlu.
Kristlane, kes kannab Jeesuse ülestõusmise tõotust endas, on elav lootus. Sõna «lootus» tagapõhja mahub palju. Hea on inimesel päevatöös tunda, et õhtul on midagi kena oodata. Lootus on kindlasti sihitud tulevikku.
Peetruse esimese kirja mõte on üsna ühene, millega apostel mitmel viisil manitseb inimesi. «Kes lihas on kannatanud, see on lakanud pattu tegemast, nõnda et ta aega, mis tal veel on elada lihas, enam ei ela inimeste himude järgi, vaid Jumala tahtmise järgi. Sest sellest on küllalt, kui te elasite lodevuses, himudes, viinajoomises, öistes olenguis, jootudes ja jõledais ebajumalateenistustes.» (1Pt 4:1–3)
2000 aastat on mööda läinud, aga paturida on täpselt samasugune: himud, viinajoomine, öised olengud…
Edasi järgnevad traditsioonilised soovitused: olge mõistlikud ja kained palveis, olge armastuses südamlikud üksteise vastu, olge külalislahked. Eraldi tahaks Peetruse kirjast rõhutada tasaduse ja vagaduse nõuet.
«Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees.» (1Pt 3:3–4) Kui harv see tänapäeval on, aga nii loeme pühakirjast. Väga kosutav oli kirikulehes (13. märtsil) näha pealkirja «Kõik head asjad siin elus tulevad vähemuse juurde». Nii ta on.
Peetrus räägib kaasaegsetele Jeesusest, kes ei sõimanud, kui teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui ta kannatas, vaid jättis asja Kohtumõistja hooleks. Jeesuse eeskuju tahab meid juhtida Jumala juurde. Kristus surmati liha poolest, kuid tehti elavaks vaimu poolest. (1Pt 3:18) Jumal ja «Jumala juures olek» tähendab ka õiget, mõistlikku, kaunist elu. Liha maha ja vaimu juurde – toonitab Peetrus.
Peetruse vaimu täiendab üks Jesaja laulusalm: «Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.» (Js 40:30–31)
Rannar Susi

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)