Esileht » Teemad » Temaatiline »

Jeesus ütleb: paastuge rõõmsatena

09.03.2005 | | Rubriik: Temaatiline, Teoloogilist

Kristuse kannatusaeg ehk kevadine paastuperiood läheb enamusele meie rahva hulgast märkamatult mööda – vastlad olid millalgi ja kevadpühad tulevad kunagi…
Meie kodumaal ei kanna vanakiriklik traditsioon enam ammu ja uusaegne mõtteviis viib hooga kaasa. Ometi mäletame veel järgmisi sõnu: paastukuu (märts), paastumaarjapäev, paastuaeg, paastumine, paastutoit (vanarahvas sõi kala), paastuõli (söögiõli), paastusuhkur (värviline tükksuhkur), paasturiided jne.
Kogu loodus leiab perioodiliselt aega, et puhata ja olla teistsugune (sarnane paastule). Füsioloogilisest vaatevinklist vaadates järeldub tõsiasi, et kogu meie organism peab tohutult pingutama sõltudes elustiilist ja teadvusest, tahtmisest. Nagu pidevalt jahvatavad veskikivid. Nii me siis kulutame ja kulume…
Oluline koht aastaringis
Kogu loodu tunneb perioode ning rütme. Inimlapse jaoks avab selle Piibel, tehes seda juba esimestest ridadest. Küllap on paastuajal oluline koht aastaringis. Mõni mõtleb, et võib-olla teeb paastumine näljaseks, närviliseks ja vihaseks. Siiski see nii ei ole.
Jeesus teab seda ja ütleb: paastuge rõõmsatena. Aga kuidas seda siis nõnda teha? Arvan allika olevat sügavas rahus kaasinimestega ja Jumalaga, loobumises ning sellega leppimises, kahetsuses (ld k paenitentia) ja selle üle rahulikult juurdlemises. Paastuaeg kutsub loobuma paljust, mis meile iga päev endastmõistetav on, selle väärtust ning erakordsust taasavastama.
Otsime, kui kaotame, küsime-palume, kui oleme ilma või ei taipa, koorma ja valuga ning vajame nõutuses tuge. Kristuse ohvrile toetudes-süüvides näeme võimalikku võitu. Nõnda on kristlasele paastumine oma vaimu, hinge ja ihu korrastamine.
Suuremale Jumala tunnetamisele
Paastu tunnevad ning peavad kohustuslikuks kõik suured usundid maailmas: katoliiklus, ortodoksia, islam, judaism, budism jmt. Protestantlikus maailmas paast sel kujul puudub.
Martin Luther igatses oma elu viimasel aastakümnel rahu ja paastu ning kloostrireeglistiku järele. Luterluses ongi paast soovitusliku iseloomuga.
Üldiselt tähendab paast kindlatel tähtaegadel ajutist või osalist, ka täielikku toidust (e mõnest teatud toiduainest) loobumist usulistel kaalutlustel. Toidupiirangud laienevad veel joogile, seksuaalsusele ja suhtlemisele.
Paastumise eesmärkideks ja põhjusteks on rituaalid, tähtsad eelseisvad toimingud, leina märgid, askeesi väljendused jne. Paast peaks viima suuremale Jumala tunnetamisele. Tänapäeva inimesele peaks olema mõistetav ja arusaadav, et ta on psühho-füüsiline tervik, mida paastumine teeb tajutavaks, selgitab, rõhutab ning samas tugevdab hingelisi, vaimseid ja kehalisi võimeid. Usk ei saa olla meile vaid spirituaalne või intellektuaalne kogemus.
Paastuaeg lisab ühist pühadusetunnetust
Vanas Testamendis on öeldud, et paastutakse näiteks hinge rahustamiseks, süüteo andekssaamiseks, tervistumiseks, leinamiseks lesestumise korral, üldrahvaliku häda korral, raske aja lõppemisel, enda avamiseks Jumalale, olulise ülesande saamisel jm.
Uues Testamendis leiame Pauluse ja Barnabase paastumas ning palvetamas enne esimest misjonireisi. Jeesus paastus 40 päeva täites Vana Testamendi seadust ja usaldas end täielikult Jumala Isa hoolde.
Nii on meie paastumine suunaga Kristusele (kuid samas tuletades meelde kümmet käsku – palvetes dekaloogi süvenev) piibellik (Mk 2:19–22; Mt 4:1–4, 17:21) ja seega luterlik toiming.
Paastuaeg omab ühiselt peetuna ka sotsiaalset väärtust, andes meile osadust üksteisega, solidaarsust, üksteisemõistmist ja ühist pühadusetunnetust. See lisabki vaikset, kuid väga kindlat ja püsivat rõõmu! Üheskoos pidutsemine ei saa seda kunagi asendada.
Enri Pahapill

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)