Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus räägib mõistu

12.03.2003 | | Rubriik: Jutlus

Mk 12:1–12
Jeesus oma jüngritega on nüüd juba Jeruusalemmas ja kuigi otsustavate hetkedeni on veel aega, hakkab Jeesus oma jüngreid ja ülempreestreid, kirjatundjaid ja rahva vanemaid tasahilju ette valmistama nendeks sündmusteks, mis omavad otsustavat tähendust nii maailma ajaloo kui ka õndsusloo jaoks. Jeesus räägib üha rohkem võrdumite ja tähendamissõnadega, kirjeldades mõnigi kord sündmusi, mida ei esinenud üldse või juhtus haruharva, kuid andes sellega ometi selge pildi reaalsusest.
Jeesus räägib tähendamissõnas oma rahvast – Jumala äravalitud rahvast. See on Jumal ise, kes on suure hoolega rajanud viinamäe, teinud kõik vajaliku, et istandus oleks tõesti suurepärane. See kannab erinevalt teisest tuntud Issanda viinamäest prohvet Jesaja 5. peatükis hästi vilja. Küsimus on selles, et istandust hooldavad aednikud ei taha valminud vilja anda seaduslikule omanikule, vaid hoida enesele.
Ei ole öeldud, et aednikud rikastuksid või viljast muul moel kasu saaksid. Pigem talitavad nad kõnekäänu «ise ei söö ja teisele ka ei anna» kohaselt. Ühte viinamäe omaniku sulast nad peksavad, teisele löövad pähe, kolmanda tapavad, siis veel peksavad või tapavad neid, keda viinamäe isand saagi järele saadab. Tundub, et nad toimivad meeltesegaduse hoos endale oma tegudest aru andmata.
Mulle meenutavad need viinamäe aednikud kirikujuhte, kelle jaoks on kõige mugavam täita oma harjumuspäraseid kohustusi ja mitte mõelda sellele, et aeg nõuab hoopis uut lähenemist – kirik ei saa tegutseda nagu mõni põlvkond tagasi. Sellised kirikujuhid kõnelevad küll õigeid sõnu kiriku ülesandest tänapäeva ühiskonnas, kuid oma tegevuses on mugandunud ja elavad vastavalt moodsa liberaalse ühiskonna väärtustele ning kõikelubatavusele.
Kas nad peksavad või tapavad neid, kes prohvetliku sõnaga üles astuvad ja ütlevad, et nii enam ei saa? Ei, demokraatlikus ühiskonnas on muid võimalusi: keda karistatakse kirikukari korras, s.t distsiplinaarselt, keda naeruvääristatakse kirikliku avalikkuse ees, kellele öeldakse sõbralikult, et nii ei ole ilus teha ja see ei sobi kristlase väärikusega. Kuid seejuures ei muutu midagi, s.t pigem muutub aeglaselt selles suunas, kus kirik kaotab oma tähenduse ja väärikuse, kus jumalasõna ristilöödud Kristusest, mis on «juutidele pahandus ja paganaile jõledus», on üha vähem kuulda ja Kristuse kirik oma nähtaval maapealsel kujul mugandub seesinase maailma sarnaseks.
Küllap toimusid samasugused protsessid Jeesuse-eelses ja -aegses Iisraelis. Praktiliselt kõik prohvetid astusid selle vastu üles, kuulutasid Jumala kriitilist tahet ja said ühiskonnalt selle eest karistada – täpselt nii nagu viinamäe isanda sulased. Jeesus oli viimane, tema oli Jumala ainusündinud Poeg, kes seoses Kaananea naise abipalvega ütles: «Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!»
Just need «kadunud lambad» ütlesid üksteisele (küll veidi teiste sõnadega ja teist mõtet väljendades): «See ongi pärija. Tulge, tapkem ta ära, siis jääb pärand meile. Ja nad võtsid ja tapsid tema ja viskasid ta viinamäest välja.» Anda Jeesus kohtumõistmiseks paganate kätte ja hukata ta paganate kombe järele ongi Jumala viinamäest välja viskamine.
On loomulik, et Jumal (viinamäe isand) selle eest karistab: «Ta tuleb ja hukkab aednikud…» 70. aastal Tiitus hävitab Jeruusalemma ning vastupanukolded surutakse maha, partisanid hävitatakse kuni Bar-Kohba mässuni 132. aastal ning juudid puistatakse laiali üle kogu maailma – see ongi mõistetav viinamäe aednike hukkamisena, mis tegelikult kulmineerus II maailmasõja aegse juutide hävitamisega. Alles seejärel said viinamäe aednike kauged järeltulijad andeks.
Aga viinamägi anti teiste kätte juba siis, kui Jumal nelipühi päeval välja valas oma Püha Vaimu ja sündis kogudus, mida tänapäeval nimetame kristlikuks kirikuks ja mis on levinud üle kogu maailma ja kõigi rahvaste sekka ning jagunenud suureks hulgaks rahvuslikeks ja lokaalseteks kirikuteks.
Kui Jeesus ütles omaaegsete rahva juhtide kohta selle terava tähendamissõna, saadi väga hästi aru, et see nende kohta käib. Tähendab, et südametunnistus kripeldas. Ometi ei parandanud vaimulik ja poliitiline juhtkond meelt, vaid püüdis Jeesust kinni võtta. Olupoliitilistel põhjustel – «nad kartsid rahvast» – jäi see tegemata, nad jätsid Jeesuse rahule ja läksid ära, paremat ja sobivamat hetke ootama. Oodatud hetk tuli õhtul, mida nimetame Suure Neljapäevana.
Huvitav ja samaaegselt kurb on, et rahva vanemad ja vaimulikud juhid said küll aru, et Jeesus rääkis tähendamissõna nende kohta, aga õppust nad ei võtnud. Nähes nad nägid ja kuuldes kuulsid, kuid südamega ei mõistnud ega pöördunud. Kas tõesti on sama lugu nende kiriku juhtidega, kes samuti nähes nagu näeksid ja kuuldes kuuleksid, kuid ometi ei tee võimalust ja kohustust mööda? Alati ja kõikjal on olemas oht, et viinamäe isand annab viinamäe teiste kätte. Seda on kirikuloos mitmel korral olnud.
Üht ohtu aga kirjeldab prohvet Jesaja, kelle kaudu samuti viinamäe isand ütleb: «Aga nüüd ma tahan ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb põletatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks! Nõnda ma hävitan ta! Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, ja ma keelan pilvi temale vihma andmast!» (Js 5:5j) Ka seda on kirikuloos korduvalt juhtunud erinevate kirikutega.
Ja lõpuks on võimalus, mida kirjeldab prohvet Joel, öeldes: «Pöörduge Issanda poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates! Kuid käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riideid, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!» (Jl 2:12j) Aamen.
Peeter Kaldur, Jõhvi koguduse õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)