Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus on ainus lootus, elu allikas, mõte ja eesmärk

09.06.2021 | | Rubriik: Jutlus

Lk 9:57–62

Muinasjutus valivad vennad teede hargnemiskohas igaüks enesele selle tee, mida mööda edasi liikuda ja eesmärgile jõuda. Tavaliselt lõpeb muinaslugu sellega, et ainult üks vendadest leiab oma teel parima osa. Seega on sõnum selge: iga tee ei vii sihile, vahest poleks siis mõtet igale teerajale astudagi! Ehk tark tunneb teed.

Evangeelium kõneleb Jeesuse teekäimisest. Teatud sümboolset, üldistavat maiku on selles väljenduses – Jeesus on minemas oma teed! Jeesuse teekäimisel, igal sammul, on tähendus. Igale teekäijale igal ajal. Võime oma eluteed selles ilmas hinnata, mõelda, kuhu ja kuidas läheme. Teekond mingil põhjusel, eesmärgi poole, sammhaaval astudes, kaasteelised saatmas ja uudistamas, toetamas ja põgenemas. Jeesus on maailmas! Inimesed tulevad tema juurde, et uurida, leida lohutust või kinnitust. Jeesus, kes on kuuldavasti ja nähtavalt paljusid olukordi muutnud, võiks ka minu ellu tuua veidi julgustust.

Aga me ei vaja Jeesust selleks, et ennast veidi paremini või veidi julgemalt tunda. Me isegi ei tohiks niimoodi mõelda, ega loota, et Jeesus annab meie elule lisaks julgust, mida ühes või teises olukorras napiks jääb, või jagab meile midagi, mida iganes vajame. Jeesus ei ole maailma tulnud, et meil oleks veidi rahulikum, mugavam ja hoolivam elukeskkond. Jeesus annab, mida maailmast ei leia: „Oma rahu annan ma teile, oma rahu jätan ma teile, mina ei anna nii, nagu maailm annab!“ Jeesus on ainus lootus, elu ainus allikas, ainus mõte ja eesmärk. Kõik muu peab jääma kõrvale.

Tänases evangeeliumis väljendab Jeesus väga selgelt seda, et ta ei jaga meile maist kindlustunnet. Kui me sellele oma elus keskendume ja nähtavat maailma vajalikuks peame, on mõistlik toetuda maise maailma korraldusele ja seadustele. Evangeeliumi tähelepanu keskmes on inimesed, kes lähenevad Jeesusele, juba on tema juures. „Ma tahan sind järgida, kuhu iganes sa lähed!“ „Ma tahan“, on inimese üsna selge veendumus. Kui keegi on nii selgelt oma tahtmise väljendanud, ei peaks olema kahtlust, et ta võiks saada võimaluse oma tahtmist mööda toimida. Jeesus aga, tema tõrjub selle inimese eemale. Või siiski mitte. Jeesus mõistab meie ootusi ja vajadusi ja avab elu täies selguses, isegi tõsiduses. 

Kes seob end Jeesusega, peab arvestama, et tema elu ei saa olema mugav. Muidugi, me palume ja ootame õnnistust ja võime sageli tunnistada sellest, kui imelisel viisil meid hoitakse ja kantakse. Jeesus ei võta minult midagi ära – ei lõhu inimestevahelisi suhteid ega sidemeid, ei sunni meid nälgima ega kodutuna ringi hulkuma. Kellel on Jeesus, sellel on kõike, piisavalt, ülirohkesti. Aga Jeesus oma eluga, kannatuse ja surmaga tunnistab, et tema ei ole sellest maailmast, ka ristiinimese päriskodu ei ole siinpoolsel, vaid on taevas. Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. Jeesus kutsub inimest: „Järgne mulle!“ Jah, kutsutud on valmis järgnema, aga on paar tingimust, oma elu tahab veidi korraldamist. Taas on Jeesus teravalt karm, tema järgijale ei tohi miski saada takistuseks Jumala riigi kuulutustöös. 

Jeesuse elus ja tegevuses avaldub pinge maa ja taeva vahel, tema riik ei ole sellest maailmast, ta ei taotle maailma kitsaskohtade parandamist, vaid meeleparandust. Kui keegi on pannud käe adra külge ja tagasi vaatab – tal pole lootustki! 

Võitlus maa ja taeva vahel võideldakse südames, ristiinimese südames. See on tõsine võitlus, milles otsustatakse inimese saatus igavikus. Jeesus ei kõnele neile, kes temast midagi teada ei tahagi, vaid neile, kes on teda otsimas, ongi juba tema juures. Jumala arm, mis päästab, ja maailma kurjus mõjutavad meid kõiki. Jeesus on tee surmast ellu, tõesti on. Tema poole pöördumine, tema järel, temaga koos teekäimine on minu ainus võimalus pääseda. Linnupoeg pesas ootab oma nokatäit, rebane pageb jahiretkelt oma turvalisse urgu, loodud maailmas on igal loodul oma aeg ja koht, oma loomuomane tegutsemisviis. Jumala vägi hoiab ja õnnistab maailma, isegi juuksekarvad minu peas on tema teada. 

Mis on siis inimene, et Jumalal on hea meel meid otsida, tõsta põrmust, kinkida elavat lootust? Oma Poega Jumal ei säästnud, et meil oleks lootust. Kutse Jumala riigi teenimisele selles maailmas on suur võimalus, arm ja õnnistus. Tänases loos ei taha Jeesus kedagi tõrjuda või hirmutada. Ta julgustab inimest, ka mind, välja astuma kaduvast. Senisest elust loobuma tema järgimiseks. Jeesusega koos ei pea muretsema toimetulemise pärast, selle pärast, et ma ei suuda, ei jaksa, ei taipa, ta tõesti annab kõike enam, kui oskame paluda. Ja viimaks on siiski arm ja ime, et inimene, nii väeti, ekslik, armetu, võib teenida Jumalat, kuulutada Jumala riiki. Jeesuse nimel ja tema väes jagada pääsemise lootust.

 

 

 

 

Margit Lail,

Kanepi koguduse õpetaja

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)