Jeesus muudab meie elu

Siis Iiob vastas Issandale ja ütles: „Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu. Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.“

Ii 42:1–6 

Enese läbikatsumine ei ole enese haletsemine, vaid Jumala vägevuse avastamine. Tema ees saame väikeseks. On aegu, kui meil on tarkust küllalt arvata iga asja kohta midagi, ning aegu, mil paneme suu kinni ja kuulame, mida on meile öelda Jumala sõnal. 

Patutundmist ei kutsu inimeses esile tema patt, vaid Jumala pühadus. Ka kõige suurem pahategu ei suuda iialgi tuua inimest meeleparandusele, vaid seda teeb Jeesus, kellel ei olnud pattu. Ta on puhas. Ta on püha. Temale vaadates võime ära tunda iseenda tegeliku olukorra. 

Iiob oli vaga ja õiglane, kartis Jumalat ja hoidus kurjast. Ta tegi rohkem, kui seadus nõudis. Ta tõi ohvri igaks juhuks ka poegade eest, sest mine tea, võib-olla on nemad teinud pattu. Aga lõpuks ütles Iiob Jumalale: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust …“ 

Minu meelest tundis Paulus küll päris hästi Jumala armastuse suurust, aga ta ise tunnistas, et näeb vaid aimamisi, nagu peeglist. Kui meie õigus pole täna suurem Iiobi õigusest ja meie tunnetus selgem Pauluse omast, mida peaksime siis ütlema selle kohta, mis pole Jumala hea tahe meie elus? Et kui pole teiste asi, siis pole probleemi? 

Siin maailmas on kohutavalt palju sellist pattu, mida meie pole jõudnud teha. Kui me sellele vaatame, on praalimine kerge tulema. Kes tahab tunda ennast õilsa ning heana, võrrelgu ennast mõne teise inimesega. Peaaegu kõik sobivad, et saada soovitud tulemus. Keda aga huvitab tõde, vaadaku sinnapoole, kus pole pimedust, muutust ega varjutuse varju, ja tunnistagu: Issand, sinul on igavese elu sõnad! 

Jumala sõna on püha. Me ei tarvitse sellest sõnast alati aru saada, aga see pole märk kõneleja, vaid kuulaja piiratusest. Iiob pidi tunnistama, et on jutustanud asjadest, millest ta aru pole saanud. Kui me kõike ei mõista, siis on hea, kui pühakirja lugedes kannab meid lapselik usaldus Isa vastu. Muidu jäämegi üksi ekslema ja kuna oma tarkusest teadagi ei piisa, mässib kriitika meid vargsi oma võrku. Kes on saanud armastuskirja, mõtleb ju mitte postiljoni ja tema vigade, vaid ikka kirja saatja peale. 

Iiob ütles, et mõni asi tundus talle imelik. See on siiski tühine mure selle kõrval, kui kasvõi kõige helgemad pead ja terved koolkonnad on selle imeliku sõna viimaks igale inimesele sirgeks seletanud, aga kui see tundub siis imelik Jumalale. Oma tarkusega Jumala mõõtmine ei aita meid temale lähemale, vaid tarkus on selles, kui me Jeesusega mõõdame iseennast. Sest siis sünnib meis igatsus Päästja järele ning andeks palumise ja andeks saamise peale täidab meie südameid tänu ja kiitus. 

Jeesus muudab meie elu. Isegi kui meil on valus kiusatus teha pattu, on meil siiski ka võimalus seda mitte teha. See võimalus on Jumala and. Andes kiusatusele järele, võtame endalt selle võimaluse. Me ei tõuse siis enne, kui oleme tühiseks saanud Jumala ja tema püha sõna ees. Seevastu Jumala sõna kinnikatmine, selle valikuline lugemine, ehtsaks ja ebaehtsaks jagamine, endale parajaks lõikamine on rumal ja mõistmatu tegu. 

Varem või hiljem tuleb meil tunnistada, et Issand suudab kõike. Talle pole ükski asi võimatu. Ja kui me ka enne aru ei saa, et Jumala sõna on vägevam meist, siis päeval, mil öeldakse: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!“, tuleb ikkagi tunnistada, et Jumala sõna kehtib. See kehtib raudselt. Ükski täpp ja ükski kriips ei kao sealt seni, kuni kõik on sündinud. 

Iiob andis alla, kuid see polnud tema kaotus, vaid võit. On küll vastaseid, kellele kaotaminegi on au, aga Iiobi võit oli suurem. Tunnistades oma tühisust Jumala ees oli ta nagu Paulus, kes kõik oma eelised ja tugevused, innukuse ja vagaduse arvas kahjuks, et saada kasuks Kristus. Nii loobus ka Iiob oma õigusest ja võttis tagasi kõik oma sõnad ning kahetses põrmus ja tuhas. 

Jah, Iiob oli küll tõesti vaga mees. Püüdes Jumalaga kohut käia ning tema ees oma süütust põhjendada, ei rääkinud ta midagi valet. Ent seni, kuni tema mõtted ja elu keerlesid aina iseenese ümber, kord ahastades, kord õigustades, kord ette heites, ei olnud Iiobil lootust. See tärkas alles siis, kui ta vaatas ainult Jumalale – isegi mitte oma vagadusele, vaid ainult Jumalale. Nagu Paulus, kes otsustas teada ainuüksi Jee­susest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Nagu Peetrus, kes kõndis vee peal seni, kuni ta vaatas ainult Jeesusele. Aamen.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

Tartu Pauluse koguduse õpetaja