Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus Kristus on igavesti elav

01.02.2006 | | Rubriik: Jutlus

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Miljonite
aastate pärast, kui inimene arvas end olevat küllalt tark, hülgas ta Jumala
ning otsustas ise oma tulevikku kujundama hakata. Nii said alguse maailma
viimased seitse päeva.

Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline
viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel, mida
hüütakse Patmoseks, Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast. Ma olin vaimus
Issanda päeval ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast, mis
ütles: «Mida sa näed, kirjuta raamatusse ning saada neile seitsmele kogudusele:
Efesosse ja Smürnasse ja Pergamoni ja Tüatiirasse ja Sardesesse ja
Filadelfiasse ja Laodikeiasse.» Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes
rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga
ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll
pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga. Aga tema pea ja juuksed olid valged
nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema jalad
olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte
vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe
kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes.
Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma
parema käe mu peale ja ütles: «Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav.
Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on
surma ja surmavalla võtmed.»
 

Ilm 1:9–18

 

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Miljonite
aastate pärast, kui inimene arvas end olevat küllalt tark, hülgas ta Jumala
ning otsustas ise oma tulevikku kujundama hakata. Nii said alguse maailma
viimased seitse päeva.

Esimese päeva hommikul otsustas inimene
tunda end vabalt ja hästi, taotleda ilu ja õnne. Ei olnud enam jumalanäolisust,  oli vaid inimene. Ja kuna ta pidi millessegi
uskuma, siis uskus ta vabadusse ja õnne, rahasse ja edusse, planeerimisse ja
oma turvalisusesse. Turvalisuse tagamiseks oli ta varustanud maa rakettide ja
tuumapommidega.

Teisel päeval surid kalad saastatud
veekogudes, linnud putukatõrjeks valmistatud kemikaalidesse ning loomad
pliitolmu pilvedesse.

Kolmandal päeval kuivas rohi maapinnal ja
lehed puul, sammal kividel ja lilled aedades. Inimene oli hakanud ise ilma üle
otsustama ning jagas vihma oma tarkade plaanide kohaselt. Arvutustesse tekkis
viga ning enne kui see leiti, kuivasid jõed ja laevad sattusid kuivale.

Neljandal päeval hukkus neli miljardit
inimest viiest. Osa  taudidesse, mis
inimene oli tootnud, osa suri aga nälga.

Viiendal päeval vajutasid ellujäänud
turvanuppu, kuna tundsid end ohustatuna. Tuli mässis maakera endasse, mäed
põlesid, mered aurasid, betoonivaremed seisid linnades mustade ja suitsustena.

Kuuendal päeval saabus pimedus. Tolm ja
tuhk varjasid päikese, kuu ja tähed.

Seitsmendal päeval saabus rahu. Lõpuks oli
maa tühi ja paljas. Ja pimedus valitses kuivusest pakatanud ja lõhenenud
maakoore peal. Ja inimese hing eksles viirastusena kaose kohal.

See Jörg Zingi lugu toob meie ette pildi
maailmast, milles inimene iseennast ülendades võtab endale maailmavalitseja ja
Looja rolli. Hoopis teistsugust suhtumist kohtame Ilmutusraamatu 1. peatükis,
kus jumalakartlik Johannes kirjeldab, kuidas ta oli Patmose saarel pagenduses
ja talle sai osaks Issanda ilmutus. Kristus on temaga keset kitsikust ja
ahastust, öeldes: «Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin
surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja
surmavalla võtmed.»

1. sajandil võis Rooma impeeriumist leida
paljude uskkondade esindajaid. Ühelt poolt oli tegu tolerantse riigiga, kus
salliti kodanike erinevaid usulisi tõekspidamisi, teiselt poolt hakkas maad
võtma Rooma impeeriumi jumalikustamine. Keiser Domitianus (81–96) arendas
valitsevat mõtteviisi veelgi – keisrile omistati jumala roll. Neid, kes keisrit
jumalana ei tunnistanud, tabasid tagakius ja pagendus. Tekkinud olukord oli
suureks väljakutseks: tunnistades avalikult usku ühte ja ainsasse Jumalasse,
Jeesusesse Kristusesse, astuti avalikult riigivõimu vastu. See tähendas maise
eluga riskimist.

Tänast Eestit  iseloomustab usuline kirevus, eri
religioonide ning maailmavaadete paljusus. Kristlike kirikute liikmeid on umbes
20% elanikkonnast. Hiljuti gümnaasiumiõpilaste hulgas läbiviidud küsitlus
näitas, et enamikul neist pole olnud kirikuga mingit kokkupuudet. Riigikord on
täna õnneks demokraatlikum kui Domitianuse ajal ning kelleltki ei nõuta
kindlaid usulisi veendumusi, nende olemasolu aga ei too endaga karistust kaasa.
Valjuhäälselt räägitakse usuvabadusest kui põhiseaduslikust õigusest. Tihti
tehakse seda uskumatuse kaitseks, palju vähem räägitakse usuvabadusest kui
õigusest usule.

Tänases kirjakohas kirjutab Johannes oma
vendadele Efesose, Smürna, Pergamoni, Tüatiira, Sardese, Filadelfia ja
Laodikeia kogudusse. Võib arvata, et ka seal kiusati kristlasi taga. Johannes
püüab toetada kaaskristlaste usku ja vahendada ilmutust Issandast, «kes on
Esimene ja Viimane ja Elav». See on kui meeldetuletus Jumala aust, imelisusest
ja inimese piiratusest Tema kõrval, alles enesekesksest mõtlemisest ja
kõrkusest loobudes saab inimene täielikult mõista Jumala suurust ja hakata
vastu võtma Tema sõnumit. 

Olla toeks ja teekaaslaseks, olla Issanda
Jeesuse Kristuse rõõmusõnumi kuulutajaks ning selle kaudu usuvabaduse
kasvatajaks ühiskonnas – see on meie kiriku, kõikide koguduste ja iga kristlase
suurim võimalus ja väljakutse. Kindlasti pole seda lihtne teostada, ent õnneks
ei pea me seda tegema pelgalt omast jõust. Kristus ütleb ka siin ja praegu:
«Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne 
ja Elav.»

Aamen.


Kerstin Kask
,

Õpetaja, UI kaplanaat

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)