Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jeesus ja Suure Nädala sündmused

07.04.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Suurel Nädalal toimunut peetakse Jeesuse maapealse elu ja tegevuse kõrgajaks – selle täitumiseks, milleks ta ülepea inimeste keskele tuli.
Markuse evangeeliumist loeme, kuidas Jeesus kirjeldab eelseisvaid sündmusi: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need mõnitavad teda ja sülitavad talle näkku ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb tema üles.» (Mk 10:33-34)
Teame, kuidas need Kristuse sõnad oma kannatustest olid tema õpilastele ja järelkäijatele tõsiseks katsumuseks. Neid sõnu oli raske mõista – ja viimselt saigi nende tähendus arusaadavaks alles pärast ülestõusmishommikut.
Jeesus saabub Jeruusalemma
Suur Nädal algab vähemalt näiliselt ülevuse ja rõõmuga. Jeesus sõidab sälu seljas Jeruusalemma – hõisete ja austusavalduste saatel. Paasapühadeks kogunenud rahvahulk heidab tema teele riideid ja väljadelt raiutud palmioksi ning kohtleb teda kui oodatud kuningat, Messiat.
Nad olid kuulnud, näinud või isiklikult kogenud Jeesuse meelevalda haiguste, kannatuste, pimedusvägede, loodusjõudude ja isegi surma üle. Nad teadsid, et ta oli söötnud tuhandeid inimesi mõnest leivast ja kalast; olid tundnud tema sõnade kaasakiskuvust ja vabadust. Nüüd liigub Issand taas nende seas – ning annab põhjust oodata parimat. «Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik!» (Mk 11:9-10)
Selles juubeldavas rahvasummas on ühtaegu midagi ülevat ja traagilist. Rõõm ja vaimustus nakkab, haarab lähemal- ja kaugemalolijaid üha enam ja enam enesega kaasa. Samamoodi nagu viha ja sõgedus, mis joovastab paljusid Jeruusalemma kogunenuid, kui nad mõni päev hiljem karjuvad: «Löö ta risti!»
Templist väljaajamine
Kuigi Jeesus ei põlga taolist tundeküllast ja ülendatud vastuvõttu Jeruusalemma väravas, saab peagi selgeks, et mitte selle pärast pole ta tulnud. Ööbinud püha linna lähedal Betaanias, tuleb ta teisel päeval koos õpilastega Jeruusalemma pühakotta – templisse. Seal toimub kuulus «templipuhastamine».
Issand hakkas välja ajama neid, kes templis kaubitsesid ning tekitas vähemalt mingile osale sealolijaist tõelise segaduse. «Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Teie aga olete ta teinud röövlikoopaks!» (Mk 11:17) Selle teoga muudab ta suhte enese ja tollaste usuliste autoriteetide, ülempreestrite ja kirjatundjate, vahel eriti teravaks.
Mitu religioosset rühmitust koondub tema ümber ning püüab teda vääratama panna, süüdlaseks või vähemalt tühiseks ja naeruväärseks muuta. Nii päritakse Jeesuselt aru tema meelevalla kohta, kiusatakse teda keisrile maksuraha andmise ja surnuist ülestõusmise küsimuses ning viimaks suurima käsu probleemiga. Issanda vastused on aga endiselt kindlad ja jõulised ning panevad vastuseisjad taanduma.
Jeesuse prohvetlikud sõnad
Kindel osa Suure Nädala sündmuste ahelas kuulub Jeesuse prohvetlikele kõnedele Jeruusalemma ja kogu Juudamaa kohta. Selle tõukeks saab seik, kus Jeesuse õpilased püüavad tema tähelepanu köita püha linna vägevuse ja hiilgusega.
«Õpetaja, ennäe, missugused kivid ja missugused hooned!» (Mk 13:1) Võime üksnes kujutleda reaktsiooni ja tundeid, kui Issand kostab oma järelkäijatele üksnes hukatuslike ja süngete visioonidega. Rahu asemel hakkavad võimust võtma sõjad, vaen ja vihkamine.
Jumalale ustavaid heidetakse neistsamust pühakodadest välja ning viiakse süüalustena valitsejate ette. Ja viimaks päädib kõik sellega, et pühakoda rüvetatakse, lammutatakse ning usklikud hajutatakse laiali, sunnitakse põgenema.
Jeesus õhutab temasse uskujaid valvsusele ja ärkvelolekule – vaimsele valmisolekule Kristuse taastulekul. Need sõnad on otsekui tema Jeruusalemma testament oma tollastele ja edasistele õpilastele – Jeesuse kõnede ja jutluste lõppakord enne ristisurma.
Püha õhtusöömaaeg
Püha õhtusöömaajaga, osadusega, mil Issand murrab leiba enese ihuna ning jagab veini enese verena, lõpevad tema nähtavad vägevad teod. Järgnevail hetkil pöördub Jeesuse ülesanne seespidiseks, varjatuks ja juuresolijaile mõistetamatuks – olla kuulekas surmani. Just sel, ilmselt Kristuse maapealse elu kõige tähendusrikkamal ja otsustavamal perioodil hüljatakse ta.
Ometi osutab Jeesus sellega vaimsele praktilisele tõsiasjale: meiegi usuelus võivad otsustavad murrangud toimuda väliselt täiesti jõuetuil ja tähtsusetuil aegadel. Siis, kui peame olema üksi. Õhtusöömaajas kulmineerub Jeesuse osadus oma lähemate õpilastega – ja laguneb paradoksaalselt peaaegu sealsamas… Kõrghetkele järgneb langus, ülimale lähedusele kaugenemine ja koguni – reetmine.
Jeesus vahistatakse Ketsemani aias
Pärast võidetud palvevõitlust Ketsemani aias Jeruusalemma lähistel vahistatakse Jeesus. Mõõkade ja nuiadega jõuk piirab ta ümber ja viib enesega kaasa. Selle kohal ripub Juuda igavesti mõistatuseks jääv, otse painajalik suudlus, mille abil tunti Jeesus teiste hulgast ära.
Jeesust kuulatakse esmalt üle tema rahvuskaaslaste kohtu ees: ülempreestrite, vanemate ja kirjatundjate silme all. Talle määratakse surmaotsus jumalateotuse pärast -, et tema, naatsaretlane, olevat Jumala Poeg ja Messias! «Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Te olete ise kuulnud Jumala teotamist.» (Mk 14:63)
Samal ajal toimub lähedal õues, lõdisemiseni külmas ööpimeduses teine tragöödia, Peetruse usu ja ustavuse kurb järeleproovimine. Ta reedab oma Õpetaja. Ja lahkub kibedalt nuttes tulepaiste äärest…
melisse paika. «Ja nad löövad ta risti ja jagavad ta rõivad omavahel, heites liisku nende peale, kes mida saab. Aga oli kell üheksa, kui nad tema risti lõid. Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: juutide kuningas.» (Mk 15:24-26)
Erinevad evangelistid kirjeldavad sündmusi, mis toimusid Jeesuse risti ümber. Tema piinarikas surm ja templiriide sümboolne kärisemine kaheks lõpetab need. Vahesein Jumala ja inimese vahelt purustatakse, Jeesus aga annab nüüd enese täiesti inimeste meelevalda.
Ülestõusmise ime
Tema surnukeha asetatakse kaljuhauda, selle ette veeretatakse tavapärase kombe kohaselt kivi. Juudalaste nädala esimesel päeval, meie pühapäeva varahommikul suunduvad mõned Jeesuse järel käinud naised tema hauale. Nad läksid, et võida surnut lõhnarohtudega nagu seda tehti.
Aga haud on tühi, kui mitte arvestada inglit, kes otsekui ootaks hirmunud ja ehmunud naisi, et valmistada neid esimese jutluse pidamiseks ülestõusnud Jeesusest. Nad läksidki, ehkki alul hirmust ja jahmatusest veel tummad.
Aga see tummus kasvas peagi kõikehaaravaks rõõmuks ja kuulutuseks. See oli põhjani raputatud ja muudetud inimeste vastus toimunule. Ülestõusmise vägi.
Marek Roots

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)