Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus ei tule tühjade kätega

12.11.2014 | | Rubriik: Jutlus

Hb 3:12–15
Uue Testamendi läbivaks jooneks on Jeesuse taastulemise ootus. Kirikuaasta viimastel nädalatel mõtleme siit maailmast lahkunud omastele, aga ka sellele, et meiegi aeg siin maailmas on piiratud. Oleme samuti minemas siit kord saladuste juurde – Tõe juurde, kuhu meie eel on läinud meie lähedased, omaksed ja sõbrad. Johannese ilmutuse raamatus laseb Jeesus oma sulase suu läbi teada anda, et tema tuleb varsti tagasi, ta ei viivita oma taastulemisega. Ta ei tule tagasi tühjade kätega, vaid toob igale meist ka palga, vastavalt sellele, nagu oleme välja teeninud.
Aastaid tagasi kutsus Võru haiglas üks noor naisterahvas mind enda juurde. Ta ütles, et on vähi viimases staadiumis siinses hooldeosakonnas ootamas surma. Selline otsekohesus võttis algul sõnatuks. Küsisin, mida saan tema heaks teha. Ta palus, et laulaksin talle matuselaule. Nii võtsin igal kohtumisel lauluraamatu palatisse kaasa ja laulsin talle suurema osa ajast leina- ja lohutuslaule, rääkida oli tal raske. On suur kunst elada oma elu usus ja tänus. Elada, teades, et homset ei pruugi sinu jaoks tulla. Martin Luther oli armastanud öelda: «Ela, nagu oleks täna su viimane päev. Palveta aga nii, nagu oleks sul igavene elu ees.»
Mõnedel vanadel maalidel on kujutatud Kristuse taastulemist ja viimset kohut nõnda, et Kristus istub aulisel troonil kuningana, ümbritsetud pühadest inglitest. Kuningliku trooni ette on kogutud kõik rahvad. Kristus lahutab need kaheks leeriks. Paremale käele asetatuid tervitatakse: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest saadik!» Pahemal seisjaid tervitatakse kohutava sõnumiga: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» Selle pildi ees, millel on kujutatud taevas, põrgu ja igavene kohus, võib näha seismas inimesi, kellest ühed muigavad, teised naeravad, kolmandad on tõsise ilmega.
Raske on tänapäeva mõistuseinimesel seda kõike uskuda. Taevast, põrgut, viimset kohut, Jeesuse taastulemist ja palga maksmist ning et tema on A ja O, algus ja ots. Sageli elatakse oma elu nii, nagu ei tulekski surma. Koguja kirjutab: «Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.» (Kg 12:13–14) Mõelgem kasvõi selle aasta sündmustele Ukrainas, kus pea iga päev on toonud palju muret, valu ja leina. Paljud inimesed on oma kodud maha jätnud ja põgenenud, et elada. Küllap suutsid vähesed varakevadel uskuda, et sõda on vältimatu. Jeesus ütleb: «Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!»
Üks Ingeri poiss, kes oli Teise maailmasõja ajal sõjapõgenikuna Narva lähedal Korka külas, on kirjeldanud seda nõnda. «Olime mõned nädalad seal. Venelased pommitasid Narvat kogu aeg. Ühel ööl tabas pomm meie kõrval olevat tehast. Pommide plahvatused, tehase purunemine ja tulekahjud.» Ema lausa karjudes öeldud palved jätsid viieaastase poisi meelde unustamatu mälestuse, kõik see tuletas meelde Soodoma ja Komorra hävingut. Oktoobri keskel helistas Vikerraadiosse vene uudiste toimetaja Margarita Tšernjajeva Ukrainast rinde lähedalt ning rääkis sealsest olukorrast, puhkes siis nutma ja ütles: «Issand, ma olen õnnelik, et elame Eestis, see on jube, see on jube!»
Enn Soosaar on kirjutanud: «XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ja hoiatab. Taas peaksime paluma: Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelevalda sattumise eest! Taas peaksime manitsema: Inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ega O sessinatses, meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees!»
Märtsi keskel saatsin igavikuteele ühte ustavat koguduseliiget. Pärast matusetalitust, kui tema väimees mind koju tõi, ütles ta autos: «Nii ilus matus, kui minu matus ka selline oleks!» Mõtlesin, et kui teda, minust üheksa aastat nooremat, mesindusega tegelevat nooruslikku ja tervet meest ükskord maetakse, olen mina juba siit ajast lahkunud. Oktoobrikuu esimese pühapäeva hommikul helistas tema naine ja teatas, et abikaasa on surnud. Oli reedel pojaga koos tööd teinud, veidi rohkem pingutanud ja kui õhtul tuppa tuli, suri oma abikaasa ja poja käte vahel.
Kõige püsivamad eluviljad on just need asjad, mida siin ajas teeme oma kaasinimestele. Elu jooksul kogutud rikkus ega kõrge ausammas ei püsi igavesti. Vaid see armastus, millega oma lähedasi ja kaasinimesi oleme armastanud, läheb nendega kaasa igavikku. Meiegi ootame Jeesuse Kristuse taastulemist ja peame endalt küsima, kas oleme väärt tema ees seisma. Kas oleme need, kes oma rüüd pesevad, et meil oleks meelevald süüa elupuust ning et võiksime minna väravaist Igaviku linna sisse! Aamen.

Hollo_Toivo_ek

 

 

 

 

Toivo Hollo,
Vastseliina koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)