Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus ei jäta kedagi ükskõikseks

14.10.2009 | | Rubriik: Jutlus

Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: «Tema on tõesti prohvet!» Teised ütlesid: «Tema on Messias.» Aga paljud ütlesid: «Ega siis Messias tule Galileast? Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet?» Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast. Mõned neist tahtsid teda vahistada, kuid ükski ei pannud kätt tema külge. Templisulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi, ja nood küsisid neilt: «Miks te ei toonud teda?» Templisulased vastasid: «Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.» Siis variserid vastasid neile: «Kas teiegi olete lasknud ennast eksitada? Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud? Kuid see rahvahulk, kes ei tunne Seadust, on neetud!» Nikodeemus, kes kord varem oli Jeesuse juures käinud ja oli üks nende seast, ütles neile: «Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?» Nad kostsid talle: «Kas ka sina oled Galileast? Uuri järele, ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!» (Jh 7:40–52)

Paljud inimesed, kes kuulsid Jeesust kõnelemas, hämmastusid Tema kõnest. See, mida ta rääkis, oli midagi hoopis teistsugust, kui nad seni olid kuulnud. Jeesuse kõne tekitas kuuljates väga erinevaid tundeid. Mõned, kes kuulsid Teda rääkivat, pidasid seda kõnet nii eriliseks, et arvasid Teda prohvetiks, teised aga hakkasid kohe Temasse kui Messiasse uskuma.
Kolmandad leidsid küll tema sõnad olevat kummalised, aga nad ei mõistnud täielikult seda, mida Jeesus rääkis, ja see, mida nad kuulsid, ei äratanud nende südametes usku. Nende südamed polnud valmis Jeesust uskuma. Seega pidasid ühed teda Messiaks, teised aga süüdistasid Jumala teotuses ning mõtlesid vaid Jeesuse kinnivõtmisest.
Tänapäevalgi reageerivad inimesed Jumala sõnale erinevalt. Mõne inimese süda on usu vastuvõtmiseks valmis. Piisab vaid sellest, kui neile kuulutatakse Jumala sõna, ja kohe tärkab nende südametes usk Jeesusesse Kristusesse. Sellised inimesed vajavad vaid väikest julgustust, et Jumalat täielikult usaldada.
Teised tahavad küll kuulda Jumala sõna, aga nad ei ole valmis Teda usaldama. Nad tahaksid Jumalat kuidagi mõõta, kombata, soovivad, et neile esitataks mingid teaduslikult kinnitatud faktid Jumala olemasolu kohta. Sellistel inimestel on küll huvi kõige selle vastu, mis seostub religiooniga, aga nad ei ole valmis oma eluteed Jumalaga vaikselt üheskoos käima. Nende teekond Jumala tõelise tundmiseni võib olla väga pikk ja vaevarikas. Aga kui nad ükskord sinnani jõuavad, on nad läbi raskuste õppinud Jumalat paremini tundma ja usaldama.
Kolmandad aga, kuuldes kedagi rääkimas Jumalast, ütlevad, et ei taha sellest midagi kuulda. Nad on Jeesusest Kristusest kuulmatagi veendunud, et ei usu Temasse. Nende mõtteid täidavad palju materiaalsemad asjad.
Inimesed, kes on leidnud tee Jumala juurde ja usuvad Temasse, kahtlevad ka mõnikord Jumala antud tõotustes. Kahtlused võivad hakata meie südant vaevama siis, kui oleme raskes olukorras. Näiteks kui me ise või keegi meile eriti kallis inimene on jäänud raskelt haigeks. Kui meie elutee on jõudnud ummikusse ja me ei tea täpselt, mida peaksime tegema. Murega silmitsi seistes soovime sageli ise lahendusi leida ega julge usaldada Jumalat. Mõnikord tundub olukord meile nii raske, et me ei jaksagi Jeesust appi hüüda. Kuid kõige väiksemgi usk puudutab Jeesust, Tema märkab seda ning tuleb appi nendele, kelle seisund tundub trööstitu ning lahendamatu.
Kuuldes Jeesusest ja Temaga kohtudes ei saa inimesed jääda ükskõikseks. Tuleb langetada otsus, kas olla poolt või vastu. Aga usk ei olegi midagi sellist, mida saab kuidagi mõõta ja kontrollida. Teoloog Elmar Salumaa on kunagi öelnud, et «õnneks ei ole leiutatud termomeetrit, millega mõõta usku».
Meie, inimesed, ei näe üksteise sisse ega saa teada, kui palju keegi usub ja mil viisil ning mis põhjusel. Inimese usku saab mõõta vaid Jumal. Usu olemasolust võib selgust tuua vaid meie elu ning teod, mida me iga päev teeme. Kuid needki ei näita meie usu suurust, vaid ainult seda, kas usume Jeesusesse. Nii näitab Nikodeemuski oma suhtumist Jeesusesse. Mõistes, et Jee­sust tahetakse ebaõiglaselt süüdi mõista, astub ta tema kaitseks välja. Ta meenutab teistele seaduse sätteid, mida tuleks järgida.
Inimestena leiame end mõnigi kord olukorras, kus meiegi tahaksime Jeesust kaitsta, ja tunneme, et peaksime andma kindla tunnistuse oma usust. Aga liiga sageli jääme poolele teele pidama ning jätame enda teada selle, mis tuleks välja öelda. Kui peab andma tunnistust oma usust, siis ei tohi olla tagasihoidlik, sest Jeesus tunnistab Isa ees omaks need, kes Tedagi maa peal tunnistasid. Aamen.

Lea Jants-Ylönen,
Nissi koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)