Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jeesus äratab usule

22.01.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jeesus puutus oma kuulutustöös kokku väga erineva taustaga inimestega. Tema enda sõnul ei olnud teda „läkitatud muude kui Iisrae­li soo kadunud lammaste juurde“ (Mt 15:24), aga tema kuulajate hulgas oli juba varakult ka teiste rahvaste esindajaid. Need, kes teda vastu võtsid ja temasse uskusid, said vaatamata oma ühiskondlikule, sotsiaalsele või rahvuslikule päritolule kogeda Jumala armu ja andeksandvat väge. Jeesuse maine tegevus oli küll ajaliselt ja ruumiliselt piiratud, aga tema pakutud võimalus kogeda armulist Jumalat isiklikult ja lähedaselt oli ja on oma olemuselt universaalne.
Jeesuse prohvetlikud sõnad jagavad seda mõtet: „Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis“ (Lk 13:29). Evangeeliumi on kuulutatud läbi sajandite ja kristlik usk on levinud kõigil kontinentidel. Olenemata soodsatest või ebasoodsatest aegadest on kirik jäänud truuks veendumusele, et Jeesuse tööl on tähendus kogu inimkonnale.
Inimeste taustad ja hoiakud Jumala ja usu suhtes on ka tänapäeval väga erinevad. Enamasti puutume kokku usulise leigusega, palju on vastakaid reaktsioone ja eelarvamusi Jee­suse isiku ja usklikkuse suhtes. Usutakse pigem kõrgemat jõudu, nimetut väge või eelistatakse Jumalast rääkida tsiviliseeritult, filosoofilises plaanis. Ometi on kristlik usk – aus, vahetu ja sügav kokkupuude Jeesusega – jätkuvalt Jumala and, mida ükski inimlik tarkus ja vaimsus ei asenda. See on üks kauneimaid ande üldse, mis inimesele siin elus osaks võib saada.
Tiina Janno

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)