Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus annab väe tema ülesannete täitmiseks

22.04.2020 | | Rubriik: Jutlus

Jh 21:15–19

Peetrus oli pärast Jeesuse vangistamist öisel ajal ülempreestri õues oma õpetaja kolmel korral salanud. Pärast raskeid sündmusi Jeruusalemmas oli ta koos enamiku jüngritega tulnud tagasi kodukohta Galileasse. Jeesus küsib nüüd Peetruselt, kas ta armastab teda enam kui oma sõpru ja kaaslasi. See tähendab, kas me armastame Jeesust rohkem kui oma tööd ja sellega seotud töövahendeid, nagu Peetruse puhul olid selleks paat ja võrgud. Jeesuse küsimus puudutab otseselt ka neid, keda on kord kutsutud jumalariigi tööle, aga kes on raskuste saabudes pöördunud tagasi oma endise elu juurde.

Peetrus ise oli Jeesusele tõotanud püha õhtusöömaaja lauas, et annab oma elu tema eest. Jünger, kes oli varem nii enesekindel, oli sellest kogemusest õppinud ega soovinud end ka teistest paremaks pidada, vaid vastas õpetajale: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ 

Teine ja kolmas küsimus ei kätke endas enam võrdlust teistega, kuna Peetrus on kogenud tõde iseendast. Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ 

Kuuldust võib järeldada, et Jeesus viis Peetruse teistest veidi kõrvale. Nii näitab ta eeskuju, kuidas peaks peenetundeliselt käsitlema inimese isiklikke ja raskeid küsimusi. Neid ei peaks avaldama teiste kuuldes. Peetrus ise tunnistab oma kirjas, et Jeesuse õpetus karjasest ja lammastest on saanud oluliseks eeskujuks kõigile koguduse karjastele: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks“ (1Pt 5:2–3).

Peetrus teab, et ilma armastuseta Jeesuse vastu ei ole tal ka armastust teenida Jeesusele kuuluvat karja. Koguduse karjase ülesanne on nii oma karja kaitsta kui teda sööta. Jumala karja ehk koguduse söötmine tähendab tõe sõna õigesti kuulutamist. Kaitsmine tähendab karja ohtudest eemale juhtimist ja kaitsmist nii seest- kui väljastpoolt lähtuvate ohtude eest. Kuna jüngrid olid äsja püüdnud suure kalasaagi, kus oli nii suuri kui väikseid kalu, peavad nad inimeste kalastajatena hoolitsema erinevate inimeste, nii suurte kui väikeste eest. 

Kolmas küsimus oli Peetrusele kõige raskem. Hiljemalt sellel hetkel mõistis jünger, et Jeesus tuletab talle kolme küsimusega meelde tema kolmekordset õpetaja salgamist. Ülempreestri õuel kuuldud kukelaul avas tema silmad nägema oma vagadusega rüütatud kurjust. Peetrus jäi selle küsimuse peale kurvaks. Ta mõistis, et kõikenägeva Jeesuse ees ei saa jääda midagi varjule. Tema teab kõik. Taavet ütleb oma laulus (Ps 139:2–4): „Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära.“ 

Peetrusele oli alandav kuulda, kuidas Jeesus kutsub teda kolmel korral tema algse nimega Siimon, Johannese poeg. Johannes ise kasutab neid ridu kirjutades Peetruse kohta lugupidavalt apostli nime Keefas ehk Peetrus. Johannese evangeeliumi kirjapanemise ajal oli Peetrus surnud juba märtrina. Lõpuks oli ta valmis andma oma elu Issanda eest, kes oli teda armastanud kuni surmani. 

Tugevast kaljust oli saanud iseendas nõrk, aga koos Jumalaga armu kaudu endisest tugevam, kes palub nende pilgud, kes on kiusatud, pöörata temale, kes „kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks. Teie olite ju „nagu lambad ekslemas“, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole“. (1Pt 2:24–25)

Peetrus on alati soovinud Jeesusele nõu anda ehk käia tema ees ja laita seda nõu, kui tema meister andis teada oma tulevasest kannatusest. Peetruse tegelik koht on aga oma õpetaja taga.

Jeesus kuulutab Peetrusele tema tulevikku läbi võrdpildi riietumisest. Vananedes on riietumine inimesele üha raskem, nii et lõpuks peab ta leppima sellega, et keegi teine teda riietab. Jumala koolis saab inimene iseeneses üha nõrgemaks, nõustudes viimselt sellega, et Jumal ise riietab teda ja juhib teda ka sinna, kuhu inimene ise minna ei sooviks. 

Kui tema aeg tuli, sirutas ta sõna-sõnalt oma käe välja, enne kui ta viidi hukkamispaigale, aga ta teadis, et kõik see sünnib Jumala teadmisel. Jeesus julgustab Peetrust samade sõnadega nagu ka siis, kui ta teda kutsus: „Järgi mind!“ Need ongi Johannese järgi Jeesuse esimesed ja viimased sõnad Peetrusele.

Jumala kutset ja tema antud suurt ülesannet ei suuda me täita oma jõust ja tarkusest. Enne kui me oleme selleks Jumala Vaimu väega valmis, tuleb meil alanduda, lastes endalt võtta omaenda jõule lootmine ja enesega rahulolemine. Jeesus ei anna meile ülesandeid, milleks me vajame enda väge, vaid ta annab väge, millest piisab tema ülesannete täitmiseks. Peetrust ei hoidnud Jeesuse juures tema vagadus, vaid tema läbikukkumised, mis tegi teda jätkuvalt sõltuvaks üksnes armust. Alles nüüd võis ta kogu südamest öelda: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.“ (Jh 6:68) Alles nüüd nõustus ta olema teiste poolt vöötatu.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)