Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jeesus annab elu

14.09.2010 | | Rubriik: Jutlus

2Tm 1:7–10
Vangis olemine ei ole kunagi ega kellelegi meeldiv, ei asjaosalisele ega ta omastele ja sõpradele. Isegi siis, kui inimene kannatab süütult või oma dissidentlike veendumuste pärast, suhtub ühiskond temasse kui ohtlikku kurjategijasse, kes õigusega on ahelates nagu tollal, või siis trellide ja traataia taga nagu praegu. Üldine veene on: «vastupanijad tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele». (Rm 13:2j) Ega ikka ilmaaegu kedagi pokri ei panda!
Vahetegemine, kes on õigusega kinni võetud või kes ülekohtuselt, ei ole kõrvaltvaatajale kerge. Nii peab Peetrus vastristituid manitsema: «Ärgu keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana! Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega.» (1Pt 4:15j) Paraku läks ligi kolm sajandit, enne kui Rooma riigis mõisteti, et kristlaste fanatismil ning valmisolekul veretunnistajatena surra on tõsi taga.
Paulus arvestab surmanuhtlusega: «Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega» (Fl 2:17). Me ei oska täpselt dateerida tema kirju ega tea seepärast, millal on saadetud teine kiri Timoteosele, kas samal ajal kui filiplastele, või pääses ta korraks veel vabadusse, enne kui suri märtrina. Igal juhul Paulus õhutab käima tema jälgedes ajalikku surma trotsides.
Kui küsida tänapäeva kristlastelt, kes heidetakse kõigepealt tule- ja väävlijärve, siis on arvata, et vastus ei tule sugugi sama. Kui üldse hea Jumal kedagi karistab – ta peaks olema nii halastav ja armuline, et võtab vastu viimseni kõik –, siis peab see olema ikka väga patune. Mis võiks kõigeväelisele Jumalale olla kõige-kõige vastumeelsem?
Johannese ilmutusraamat annab selge vastuse. Troonil istuja ütleb: «Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm» (Ilm 21:8). Tõesti, «Hirmus on langeda elava Jumala kätte!» (Hb 10:31).
Sest Jumal ei ole omadele andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Kristlastelt ei nõuta, et nad peavad olema ise oma jõust tugevad, vaid – meid täidetakse Püha Vaimuga. «Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?
Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.» (Rm 8:31–37)
Jeesus ei tõota oma järelkäijatele lahedat ja mõnusat elu. Pigem vastupidi. Kui keegi uudishimutses: «Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?», vastas ta: «Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!» (Lk 13:23j). Ent neile, kes julgevad üritada, ütleb Lunastaja: «Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud». (Jh 16:33)
Kui vaadata enda ja kaaskristlaste elu, siis tundub, et väga suures osas me pingutame oma jõuga. Jumalat hüüame appi siis, kui enam ise korda ei saa. Aga võiks ka teisiti. Võiks nii, et «nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest». (Gl 2:20) Meie ainus püüd võiks ja peaks olema jääda Jeesuse kui tõelise viinapuu külge, et saada jõudu tema väest.
Kitsas rada võib tunduda liiga raskena. Ka Jeesuse jüngrid olid kohkunud: «Ja kes siis võib pääseda?» Aga Issand vastas: «Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik» (Mk 10:27).
Pealegi – kelle juurde meil on minna, kui me oleme taibanud, et ainult Jeesusel on igavese elu sõnad? Jääb vaid otsida julgust igavene elu vastu võtta. Lasta sel saada reaalsuseks juba siin, oma maises elus. Uskuda, et ustav on Jumal, kes on meid kutsunud osadusse oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga (1Kr 1:9).
Sest Jumal on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Jeesuses Kristuses enne igavesi aegu.
Apostel on veendunud selles, et see, kes on alustanud head tööd, selle ka lõpetab (Fl 1:6). «Ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda» (1Ts 5:24). Sest isegi «kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata» (2Tm 2:13).


Toomas Paul,
emeriitõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)