Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jätk jutule «Puder ja kapsad mulgi moodi»

09.03.2005 | | Rubriik: Arvamus

SAMAL TEEMAL: Kristel Neitsov «Puder ja kapsad mulgi moodi» (EK nr 8/9, 23.2.); «Viljandlased ei ole rahul» (EK nr 10, 2.3.).
Juhtusin mõni aeg tagasi vaatama telerist venekeelset saadet, kus juhuslikele inimestele esitati küsimus: «Mida te teate eesti toitudest?» Üks noormees rääkis nii: «Ma ükskord käisin Eestis ja teate, nad keeravad kapsad ja tangud ühtekokku. Kes siis nii kapsaid sööb?» Reporteri järgmisele küsimusele, et kust ta ise pärit on, kostus: «Narvast.»
Pretendeerimata kokakunsti süvateadmiste andmisele tean, et mulgi kapsaid keedetakse väga kindla korra ja tarkusega, kus kõigepealt pannakse potti hapukapsad, siis liha, pekine ja toitev, nende peale pestud tangud, seejärel valatakse veega üle, pannakse kaas peale ja hauduma. Ja hauduma peavad ained kaua, enne kui nad pehmeks saavad. Ja enne, kui ained pehmed, kaant puutuda ei tohi, rääkimata toidu segamisest. Kogu toit pidi nässu minema.
Aga ikka, kui tahetakse iseloomustada suurt või mõttetut segadust, tuuakse lagedale mulgid oma kapsaste ja pudruga. Nii on Viljandi Jaani koguduse uue õpetaja ja nõukogu valimise loole lähenenud ka Kristel Neitsov, tehes seda meie enda koguduse liikmete abiga.
«Halleluuja, meie palveid on kuulda võetud,» rõkatas noor tudeng. «Optimismiks on põhjust, sest nüüd tulevad ehk inimesed jälle kirikusse,» arvas senine juhatuse aseesimees Aivar Villems.
Inimesed … kes siis need kümned ja kümned on olnud, kes pühapäeviti kirikuvõlvide alla on kogunenud? Kas Aivar Villemsi nägemist on miski pimeduse moodi asi tabanud või ei oska ta vaadata, vaadata meid, inimesi. Tema arvates kulgesid ka valimised rahumeelselt. Nõus, kuid vaid selles osas, mis puudutas bülletäänide üleandmist valimiskomisjoni liikmete poolt valijatele ning valija võimalust langetada oma otsus.
Aga valimised ise hakkasid ju palju-palju varem. Koguduse liikmete usaldus andis mulle võimaluse nendel valimistel olla valimiskomisjonis. Need kohustused tõid kaasa ka vajaduse põhjalikumalt süveneda meie kiriku põhikirja ja valimisi puudutavatesse kirikuseadustesse, analüüsida koguduseliikmete endi, nõukogu, juhatuse ja loomulikult ka koguduse õpetaja õigusi, kohustusi ja võimalusi.
Alustuseks ei saa märkimata jätta, et vajalikud dokumendid saaksid kindlasti formaal-juriidiliselt arusaadavamas, üheseltmõistetavamas ja tasakaalustatumas keeles olla. Aga see on omaette jutt, millele peaks eelnema pikem analüüs.
Koguduse nõukogule on ja olid antud väga arvestatavad õigused ja kohustused. Kas juhatuse liikme arvamus, et ta ei näinud kirikus enam inimesi, oli siis õpetaja Rein Schihalejevi süü? Kiriku põhikirja 55nda ja 58nda paragrahvi 1. punktis sätestatakse nõukogu ja juhatuse põhiülesanne üheselt: «…olla koguduse vaimulikule toeks koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel ja edendada koguduse tegevust.»
Loen odavaks sõnakõlksuks paljukuuldud ja kindlasti mitte kuskilt otsast valet väljendit: «Koguduse pea on ju ikkagi Kristus.» Ma ei ole tundnud, et Jumal oleks meid oma Jaani koguduses hetkeski maha jätnud rääkimata põhjuse andmisest kirikusse mitte tulla. Nii andiski, võib-olla eneselegi tahtmata, Aivar Villems olulise tähenduse ja tähtsuse just nimelt Õpetaja rollile. Nii kirjutangi siin Jumala kõrval ka Õpetaja seekord suure algustähega.
Jättes praegu kõrvale uue nõukogu valimisse puutuva, oligi meie kogudusel, kellel on õpetaja olemas, õpetaja valimise kohustus?! On arusaadav, et kirikuvalitsus teeb jõupingutusi, et olla püüdlikult sarnane teiste meie riigi institutsioonide «valimisdemokraatiaga», kuid miks meil on jäänud kasutamata võimalused lähtuda lisaks demokraatiale ka kristliku eetika ja headuse kasutamise kohustusest.
Ikka imbub elukogemusest ja ka kokkupuutest inimesi puudutava tööseadusandlusega esile küsimus, kas oli sellise «mäsu» esilekutsumine üldse õiguslikus plaanis vettpidav, ja kui oli, siis kas see oli vajalik, ja kui oli, siis kas see oli sõbralik? Kas meie kirikutes on liiga palju haritud, tarku ja intellektuaalseid vaimulikke, et neid tohiks niiviisi koguduse nõukogu liikmete erimeelsuste väntsutada anda?
Lugesin EELK põhikirja rakendusseadusest, et nõukogu võimkonda kuulub õpetaja kandidaadi ülesseadmine, kuid mitte kusagilt ei leidnud nõukogu tegevusele seaduslikku õigustust sekkuda konkursi käiku ning teha ühele või teisele ettepanekuid. Oli see lubamatu mõju avaldamine, üldtuntud võrdse kohtlemise printsiibi eiramine õpetaja valimiste korraldamisel, kas oli see oma võimupiiride ületamine?
Aivar Villems rõõmustas, et uus koguduse nõukogu sai tegus, sest uude nõukokku kuuluvad noorepoolsed inimesed, kellest paljud on kirikutöö tegijad. 14-liikmelisse uude nõukokku valiti vanast aga tervelt 9 inimest. Võib-olla ma omast lohakusest või informeerimatusest olen jäänud kõrvale sellest koguduse täiskogu koosolekust, kus oleks saanud ülevaate nõukogu viimase nelja aasta tegemistest, kus oleks nõukogu saanud koguduseliikmete poolseid hinnanguid ja arvamusi ka oma töö kohta ja kus oleks antud teada ka õpetaja ja nõukogu omavahelistest erimeelsustest. Viimast püüti teha vaid nädalake enne valimiste algust ja väga inetult: õpetaja Rein Schihalejevi seljataga.
Ilmselgelt oli nõukogule ja juhatusele uue õpetaja valimiste korraldamine üle jõu käiv tegevus. Üle jõu käivate asjadega on reeglina alati nii, et kui need nõuavad otsuseid, ja veel otsuseid inimeste kohta, peaks eelnema kõigepealt enesehinnang: «Kas mul jätkub teadmisi, kas ma suudan olla hinnangutes halastav, otsustes ettevaatlik, järeldustes õiglane?»
Kui see enesessevaade puudub ja paisatakse laiali oma arvamus lõpliku tõe pähe, järgnebki pahandus ja riid. Oleks väga halvasti, kui koguduse liikmed oleksid jäänud ükskõikseks ja araks. Mulle on jäänud sügava hoiatusena meelde õpetaja Jaan Tammsalu sõnad: «Kõige suuremad sõjad, kuriteod, allaandmised, halvad otsused ja teod või tegematajätmised on saanud alguse argusest.»
Kui nüüd veel korraks põigata tagasi teema juurde, kus Aivar Villems väitis, et valimised kulgesid rahumeelselt, siis see, kuidas nii mitmedki nõukogusse kandideerijad, vaatamata sellele, et seadus keelab valimiste päeval agitatsiooni tegemise või ka kiriku uksel on silt mobiiltelefonide väljalülitamise nõudega, ei suutnud nimetatud rahutud mehed paari tunni vältel kõneaparaati kõrva juurest eemaldada.
Küll oleks olnud kena ja vajalik, kui taoline muretväljendav kõnelaviin oleks kodustele-tuttavatele appikutsena teele läinud ka päeval, mil käputäis koguduseliikmeid sügiseses paduvihmas lehti riisus või iganeljapäevaselt piiblitunnis püha raamatu sügavusi uurib.
Koguduse muusik Jaanika Aru arvas, et intriigidega saavat palju ära teha ja et kõik need tulised vastased olid lihtsalt muutuste vastu koguduses. Mis on intriig? Võõrsõnade leksikon ütleb, et intriig on salasepitsus, näitemängus tegevuskäik, mida iseloomustab tegelaste pinev võitlus ja süžee keerukus. Ja vastased??? Ma ei oska panna sõnadesse oma jahmatust. Mitme tundmatuga võrrandi lahendamiseks kulub mõnedel kuid, mõnedel aga terve elu.
Mis edasi?
Annaks Jumal, et Viljandi Jaani kogudusel jätkuks tarkust, võimet leppida, tahtmist ka jumalasõnalt õppida, kuidas sellises olukorras toime tulla. See on meie kogudus ja … ja nii jääb. Kiriku ukselink ootab meie kõikide käepigistust, armulaud ühist osadust, õpetaja toetamist, nõukogu tegemised tähelepanu ja abistamist, enese hing hoidmist.
Ma loodan, et koguduse nõukogu valik õnnestus. Kõigepealt seisab neil ees erakordselt sügava enesessevaatamise, analüüsi ja vastutuse aeg. Ei tahaks, et nad satuks ehitama Paabeli torni. Noa ehitas laeva Jumala käsul elu päästmiseks, Paabelit ehitati aga selleks, et «teha endale nimi».
Õpetaja Rein Schihalejevil on ees viimane kuu meie koguduse õpetajana. Ma usun, et ta suudab anda endast kõik koguduse aitamiseks paastuaja täiuslikul läbimisel, tuues koguduseni oma sügavad teoloogi- ja piibliteadmised ning viies meid leplikuna ülestõusmispühadesse. Kui lahkus meie «vana» õpetaja Jaan Tammsalu, arutasime heade inimeste keskel, et mida tõi kaasa tema lahkumine Viljandist. Ühine järeldus oli: «See oli Viljandi jaoks õnnetus.» Rein Schihalejevi lahkumine meie õpetaja kohalt nii suur õnnetus ei ole, sest lubas ta ju Viljandist mitte ära minna.
Ma olen nende kirikuskäijate, ei, «käijad» ei ole õige sõna, kirikut vajajate hulgast, kes tuleb sinna pühapäeviti jumalasõna jõudu, hingehoidu, turvalisust ja rahu otsima. Meie ühiskonnas rohkem sarnaseid kohti ei ole ja ei osanud kõige halvemaski unenäos näha, et kiriku seinte vahele võib ennast mahutada selline «tülikurat». Mulgikapsad podisevad edasi, veel ei tohi kaant liigutada. Ootame, küll jõuame oma rahvusliku maiuse ära süüa.
Helve Hunt,
Viljandi Jaani kogudus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)