Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jäta küünal põlema

23.12.2009 | | Rubriik: Arvamus

«Kallim, kas meil on kergem, kui koos külmetame? Meil ehk mitte, aga külmal küll!» kirjutab Artur Alliksaar. Just need värsiread kumisesid mu peas kirikus istudes. Hingeauru oli õhus ja lauldes kriipis külm kõri, varbaotsad hakkasid külmast tundetuks muutuma ja näppudele puhusin sooja hingeõhku. Oli tavaline pühapäevane jumalateenistus ühes maakirikus. Õpetajal oli müts peas ja käpikud käes, hingeaur hõljus altariski.
Justkui hall argipäev enne pühadesäras hardaid jõululaule ja evangeeliumi täis jõulukirikut, kus inimesed külg külje kõrval istudes vaevu ära mahuvad. Jõulu-usku rahvas ei tea ju, millist kangelaslikkust on tihti ühel maapastoril tarvis, et küünlad kirikus põlemas hoida. Ma ei saa hukka mõista neid, kes kirikutöölt kas või sel aastal ära läinud, igal on olnud oma põhjus, aga usun küll, et lahkudes jätsid nad küünla põlema…
Imetlen teid, hingede karjased, kes te olete jäänud truuks oma kutsumisele ja pühendunult teenite meid Jumala sõnaga, palvetate meie pärast, toetate, kuulate ja mõistate. Kärekülmast pühakojast, madalast sissetulekust, vähenevast kogudusest ja sageli rõhuvast üksindustundest hoolimata. Olge te tänatud ja õnnistatud!
Ja kui kurbus siiski kallale tuleb, mõelge Khalil Gibrani sõnadele, kes küsis: «Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus? Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?»

Sirje Semm,
Rõuge koguduse liige

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)