Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Janunegem elava vee järele

19.01.2007 | | Rubriik: Jutlus

See, et Jeesus oli Juudamaal palju järgijaid leidnud, oli Tema vastased tegutsema pannud. Kuna nad «otsisid võimalust Teda tappa» (Jh 7:1), Jeesuse aeg, kairos, ei olnud aga veel kätte jõudnud, läks Jeesus tagasi Galileasse. Ta valis selleks lühema tee, mis viis läbi Samaaria. Samaarlaste Jumal oli küll Jahve nagu õigeusklikel juutidelgi, kuid võõrastele jumalatele ohverdamise läbi olid nad end juutide silmis igaveseks ajaks kompromiteerinud. Pärast eksiili olid juudid hakanud samaarlasi lausa nakatavalt roojasteks pidama. Juudid vältisid samaarlasi ning nendega kõnelemist. Teisiti käitub Jeesus. Ta kõnetab kaevul Samaaria naist, eirates seeläbi koguni kolme tabu, kõnetades kedagi, kes on samaaegselt samaarlane, naine ja pealegi, nagu hiljem vestluse käigus selgub, mitte kõige paremate elukommetega naine.

Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile; seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg. Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: «Anna mulle juua!» Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma. Siis Samaaria naine ütles talle: «Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?» Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega. Jeesus vastas: «Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.»

Jh 4:5–14

See, et Jeesus oli Juudamaal palju järgijaid leidnud, oli Tema vastased tegutsema pannud. Kuna nad «otsisid võimalust Teda tappa» (Jh 7:1), Jeesuse aeg, kairos, ei olnud aga veel kätte jõudnud, läks Jeesus tagasi Galileasse. Ta valis selleks lühema tee, mis viis läbi Samaaria. Samaarlaste Jumal oli küll Jahve nagu õigeusklikel juutidelgi, kuid võõrastele jumalatele ohverdamise läbi olid nad end juutide silmis igaveseks ajaks kompromiteerinud. Pärast eksiili olid juudid hakanud samaarlasi lausa nakatavalt roojasteks pidama. Juudid vältisid samaarlasi ning nendega kõnelemist. Teisiti käitub Jeesus. Ta kõnetab kaevul Samaaria naist, eirates seeläbi koguni kolme tabu, kõnetades kedagi, kes on samaaegselt samaarlane, naine ja pealegi, nagu hiljem vestluse käigus selgub, mitte kõige paremate elukommetega naine.

Jeesus ei ignoreeri sugugi erinevust juutide ja samaarlaste usu vahel; Ta ütleb koguni: «Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame» (Jh 4:22). Siin ei ole tegu ükskõikse sallivusega, mis püüab mitte kedagi solvata ning kõigile nende tõe jätta (kus viimaks küsimus tõe kui sellise järele üldse suhteliseks muutub ning sageli hoopis kaob). Jeesus ei kaldu kumbagi äärmusse: Ta ei ütle, nagu oleks samaarlanna usk samaväärne juutide usuga, kuid ei väldi ka tõe teadja ja kandjana teda kui vääral teel käijat, talle vaimuliku kõrkusega ülevalt alla vaadates. Jeesus ütleb, et pääste tuleb küll juutidelt, kuid et Jumal otsib neid, kes Teda tões ja Vaimus kummardaksid. Meie kõrvus kõlab veel see, mida öeldakse Johannese evangeeliumi esimeses peatükis: «Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.» Seepärast peab see, kes tahab Jumalat kummardada, pöörama oma pilgu Jeesusele. Sealjuures ei mängi ajaloolised, etnilised ega soolised erinevused enam mingit rolli. Jumala armastus kuulub ka Samaaria naisele.

Selle üle, et tegu oli just nimelt Samaaria naisega, imestavad isegi Jeesuse juurde naasvad jüngrid: «Ja nad panid imeks, et Jeesus kõneles naisega» (Jh 4:27). Juutide jaoks oli naine samaväärne orja ning lapsega, keda ei tulnud Toora tundmises harida. Rabi Juda ben Elaj kiitis näiteks Jumalat kolme asja eest: selle eest, et Ta polnud teda loonud paganaks, naiseks ega harimatuks meheks. Jeesus kõnetab aga Samaaria naist sellest hoolimata, võtab teda tõsiselt ning kuulutab talle, et Tema võib talle anda elavat vett. Tänasele jutlusetekstile järgnevaist salmidest võime lugeda, et naine läheb seepeale külla ja kuulutab teistele, et Jeesus on Kristus, mispeale paljud inimesed Jeesuse juurde tulevad.

Evangeeliumilood näitavad ikka ja jälle, kuidas Jeesus inimesi hämmastab ja üllatab. Samuti hämmastab Ta kaevule vett võtma tulnud Samaaria naist. Hämmastab nii sellega, et Ta teda üldse kõnetab, kui sellega, et Jeesus kõneluse käigus hoopis palujast andjaks muutub. Pikast teekonnast väsinuna istub Jeesus kaevu veerel ning palub juua. Samaarlanna on sellest ülimas hämmingus, kuna juudid ju väldivad iga kokkupuudet samaarlastega, mida ta ka Jeesusele ütlemata ei jäta, seda Talle ehk veidi nina pealegi visates. («Nüüd, kus häda käes ja janu piinab, kõlbab meid küll kõnetada!») Veelgi suuremas hämmingus on samaarlanna aga sellest, kui Jeesus talle ütleb, et Tema ise on eluvesi, pärast mida inimene enam iialgi ei janune.

Jeesus armastab kõneleda piltide kaudu ning need pildid on enamasti väga selged ja suudavad inimesi kõnetada sõltumata nende päritolust ning ajastust, milles nad elavad. Maal on elu üldse võimalik tänu veele; vesi on seetõttu mõistetav ka kõige igapäevaseks eluks vajaliku sümbolina. Vahemere ääres koguti varem vett tsisternidesse ning võib ette kujutada, et mõne aja möödudes ei olnud see vesi enam eriti kvaliteetne. Sellised kaevud nagu Jaakobi oma, millest Samaaria naine vett tuli võtma, olid seetõttu eriliselt hinnas.

Ning korraga tuleb Jeesus, kes nimetab iseennast «elavaks veeks», öeldes, et need, kes joovad Tema antud vett, ei janune enam iialgi. Tavalise vee joomine, olgu see siis kõige kvaliteetsem vesi nagu Jaakobi kaevust võetu, ei suuda meie janu kustutada. Sümboolselt tõlgendatult: ka kõige kvaliteetsem ja parim maist päritolu asi ei suuda meie igatsust, soovi enama järele rahuldada.

Jeesuse antaval eluveel on aga teistsugune kvaliteet. Pelk enda vajaduste ja soovide rahuldamine ei too iseendast midagi uut kaasa. Jeesuse antav eluvesi, milleks on halastus ja teadmine, et Jumal on meie ligi, on midagi, mis tekitab omakorda elu: andeksandmist, armastust. Kui meie silmad ei ole enam pööratud ainult iseendale ja meie mõtted ei keerle enam ainult meie endi ja meie vajaduste ümber, vaid meie vaatevälja keskpunktis on Jumal, oleme meiegi saanud juua elavat vett. Jeesus ei häbenenud ennast alandada ja Samaaria naise käest vett paluda. Ärgem siis meiegi häbenegem Jeesuse Kristuse käest elavat vett paluda.

Aamen.

Image
Anne Burghardt,
õpetaja

,õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)