Janne Kütimaa teekond iseendani

Janne Kütimaa, kes just oma esimest raamatut «Minu Ahvenamaa» esitledes mööda Eestit sõidab, ütleb, et raamatu jagu teksti pidi ta kõrvale tõstma. Sest seda, mida öelda tahtis, oli nii palju. «Ma kuidagi tunnen, et see on esimene raamat, et see ei ole viimane. Aga kõik on Jumala kätes …»

Raamatu sünnilugu
Istume Tartus Eesti Kiriku toimetuses. Meie vestlus kujuneb pikemaks, kui oli plaanitud. Püüan aru saada, kuidas ühest «raadiohäälest», kellena mina Jannet tema Pereraadios töötamise ajast tean ja tunnen, ühtäkki on kirjutaja saanud.
«See kõik oli minu sees olemas,» ütleb ta, «ma vajasin vaid kohta ja aega, et see endast välja lasta.»
1998. Esimene kokkupuude Ahvenamaaga. Janne sõidab suvetööle arhipelaagi ühele eraldatumale saarele nimega Kökar.
2006. Åbo Akadeemia (põhjamaade keeled) on lõpetatud ja Janne tuleb tagasi Eestisse. Õpingute ajal Turus elas ta suviti Kökaril ja töötas naabersaarel Källskäril giidina. Algas töö lennufirmas. Kogu Ahvenamaa elas tema sees ja ta tundis, et tahab seda edasi anda.
2009. Unistus raamatu kirjutamisest võtab selgemaid piirjooni. «Aga pealkiri – «Minu Ahvenamaa» – tundus nii igav! Ühel hetkel andsin alla ja kohe leidsin minu-sarja.» Janne astus trollist maha, suundus kaubanduskeskusesse ja mida ta märkas: suured virnad raamatut «Minu Island». Ja ta mõistis, et tegu on raamatusarjaga.
2010. Suvi inimasustuseta Källskäri saarel stipendiaadina ja raamatu kirjutamise algus. «Kaks nädalat kirjutasin ja lasin lihtsalt voolata endasse kogunenut. Mul tuli üle 150 lk musta materjali, ma lihtsalt kirjutasin. Mälupildid on nii selged ja klaarid, et võin iga hetk nende juurde tagasi pöörduda.»
2013. Janne läheb sügisel Mariehamni raamatut lõpuni kirjutama. Aga nii elus kui ka raamatus said alguse uued peatükid ja raamatusse lisandus umbes poolsada lehekülge. Tuleb pakkumine Soomerootsi adventkirikult aidata neid sealses kogudusetöös. Kaks ja pool aastat on Janne pendeldanud Ahvenamaa (töökoht), Tallinna (kodu) ja Tartu vahet (õpib teoloogiat kõrgemas usuteaduslikus seminaris) ning lihvinud raamatut.
16.05.2016. Raamat tuli trükikojast välja.

Vaikuse keskele tulek
Igast aknast selles majas vaatab vastu loodus – mõnest rohkem halli, teisest rohelist, nauditav igal juhul. Kõikjal on lummav vaikus. Just see, mida nii kaua olen kirjutamiseks igatsenud. Vaikus, mis lubab süveneda, mõtteil esile kerkida ja arvutisse saada. (Lk 252)
«Ma olen viimase paari­kümne aasta jooksul kirjutanud päevikut,» ütleb Janne, kui püüan temalt teada saada, kuidas ta järsku endas kirjutaja leidis. Ja need, kes tema Ahvenamaa raamatut lugenud on, satuvad sellest lummusesse, oled sa siis seal ise käinud või mitte.
«Mul on kodus 50 päevikut. Ma kirjutan kogu aeg. Võin mõni hommik kirjutada 10 lehekülge päevikusse. Seal on palju väärtuslikku ja ka sisemine areng on olnud nähtav, kui sa otsid elu suunda: millest unistad, milline on Jumala tahe, mida ma teha tahaksin, kui mul oleks kõik võimalik.
Umbes 15 aastat tagasi olen kirja pannud read, et tahan kirjutada raamatut. Kõigepealt tuli see mõte läbi käe minu päevikusse unistusena. Ma ei tajunud siis, millest või kuidas see raamat peab sündima, aga materjali on kogu aeg minu sees olnud,» selgitab Janne ja lisab, et päevikut kirjutab ta käsitsi ja hariliku pliiatsiga, sest «siis voolab tekst hoopis teistmoodi».
Aastatel 2006–2011 kirjutas Janne iga kuu adventkiriku ajakirja Meie Aeg rohujuure rubriiki kahe lehekülje pikkusi mõtisklusi. «Averoonika Beekmann oli oluline innustaja-julgustaja ja esimene peegel kirjutamisteekonnal. Kui mina muretsesin, kas mõte ikka ka lugejale arusaadav on, andis Averoonika alati konstruktiivset ja ülestõstvat tagasisidet,» ütleb Janne ja küsib endalt, kas raamat ilma selle n-ö katseajata oleks sündida saanudki. Ta on Averoonikale südamest tänulik selle võimaluse eest ajakirja oma rubriigi näol panustada. «See oli suur võimalus, aga ka vastutus, mis avas ka mingi akna kirjutamismaailma.»
Rubriik ajakirjas elas oma aja ära ja uksele koputas pidevalt raamatu kirjutamine. «Kirjutamise jätsin ühest küljest ära ka seetõttu, et mõtteid raamatusse panustada. Millegi tehtud saamine on alati millestki muust väga heast loobumist eeldanud, kahjuks. Sain aga aru, et on asju, mida mitte keegi teine ei saa sinu eest ära teha. Üks neist on raamatu kirjutamine, mis su sees elab ja väljapääsu otsib. Tundsin vastutust selle tulekuks valmistuda.»
Janne ütleb, et kõige olulisem kirjutamisel on vaikus ja rahu. «Ma rahunen, on vaikus, mul ei ole muud müra ja ma olen üksi. Siis ta tuleb, ma ei pea teda kuskilt kinni püüdma. Ta on olemas, aga vaikuses saab ruumi välja tulla,» kirjeldab Janne loomeprotsessi, millesse ta on kasvanud.

Sarja 84. raamat
«Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu» on Petrone Prindi kirjastuse poolt välja antud sarja 84. raamat. Sarja kontseptsioon seadis kirjutaja ette oma nõudmised. Mahuks 300 lehekülge ja pildid. Keskne niit on Ahvenamaa, mis põimitud tagasivaadetena lapsepõlve ja elule enne Ahvenamaad.
Raamatu kaudu on autor edasi andnud neid tõdesid, mida on kristlasena kogenud, oma elufilosoofiat. Kui suure kaasaelamisega lugeda, tuleb meremüha kõrvu ja pekslev vahune laine näkku, jalad kui astuksid libedail rannakividel ja ninasõõrmed tõmbavad soolast mereõhku.
«Olen kõvasti kärpinud oma mõtteid, sest see ei ole see raamat, kus väga palju rääkida oma usukogemustest. Kõik ei mahu ühte raamatusse. Pidin loobuma, et inimene saaks lugedes maa tunnetuse kätte.»
Janne tunnistab, et harjub mõttega, et tema päris esimene endakirjutatud raamat ongi ilmunud ja asunud oma elu elama. «See, et ma olen kirjutaja, alles hakkab tulema. Sa ju kogu aeg kobad. Ebakindlus ja kahtlused on olnud väga suured. Kes ma selline olen, et midagi kirjutan?»
Tänulikult mõtleb Janne raamatu toimetajale Terje Metsavasile, tänu kellele tulid teksti ka sõnad lumemanna ja pesakonniti (ühtekokku koondunud saaremügarikud), ning (aja)kirjanik Hille Karmile, kes teda mentorina mitmes loomeprotsessiga seotud küsimuses nõustas.

Kõik saab korda
Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda «kodusõdadest» vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda … (Lk 137)
Valikud määravad meie saatuse. On Jannegi mõelnud, et kui ta poleks tol kaugel suvel võtnud vastu kutset minna suveks tööle Kökarile, milliseks oleksid kujunenud tema järgmised aastad siis. Janne ütleb, et ühel hetkel sai kõige aluseks oma elu Jumalale andmine.
«Mul oli valik – kõik, mida maailm ja elu pakub, ühel kaalukausil, ja Jumal teisel. Valisin Jumala, keda ma veel päris lähedalt kümmekond aastat tagasi ei tundnud. Sealt hakkas mu elu avanema täiesti uuel viisil. Sammhaaval tuli töö Pereraadios, siis koguduses Marie­hamnis, raamatu kirjutamine – kõik see, mida ei oleks osanud ette aimatagi.»
Janne on tulnud tunnetusele, et valikutes tuleb jälgida märke ja usaldada Jumalat. Kõik saab korda – seda lihtsat tõdemust on ta õppinud ahvenamaalastelt.
«Ma olen ju end raamatu lehekülgedel avali kiskunud,» ütleb ta. Isegi Janne lähedased on pärast raamatu läbilugemist öelnud, et nad ei teadnud, ei osanud aimatagi, mida ta on tundnud ja läbi elanud. «Ühelt poolt on see lugu Ahvenamaast ja teiselt poolt minu kasvamise lugu. Viimased 15 aastat oma elust olen ma end otsinud ja mõelnud, milline on minu ülesanne siin elus, minu missioon, mida mind on saadetud täitma. Paljustki olen aru saanud ja mida usun, seda jagan.»

Minna kõike maailma
«Ma olen tahtnud Ahvenamaa raamatuga minna kõike maailma ja külvata,» ütleb Janne lihtsalt. Tagasiside kaudu saab ta aimu, kuidas tema sõnumit on vastu võetud. Janne räägib loo hiljutisest kohtumisest bussis vana koolivennaga. Janne kinkis talle oma raamatu, teades, et noormehel oli hiljuti olnud sünnipäev. Noormees tänas ja lubas kunagi lugeda, aga bussisõidul otsustas ta filmi vaadata. Kui nad Tartusse jõudsid, küsis Janne, kuidas film meeldis, ja kuulis vastuseks: ma ei vaadanudki filmi, hakkasin hoopis sinu raamatut lugema.
«Looja, kelle ma saarel läbi loodu ja nende istumishetkede ja selle vaikuse leidsin, hakkas minu sees kõnelema. Ma loodan, et see raamat ei ole lihtsalt üks reisiraamat, kust inimesed tuhisevad mööda – sõidavad Ahvenamaale ja ongi kõik läbi –, vaid et nad leiaksid juba raamatust ühe kõrrepikkuse Looja, et mingi asi valguks nende südamesse, mis hakkaks neid kõnetama teistmoodi.
Ma ei saa seda eeldada ega oodata, sest igaüks loeb sealt välja, mis ta loeb. Aga ma olen väga palju palvetanud raamatut kirjutades, minu sõbrad ja toetusgrupp on palvetanud. Ma loodan, et raamat oleks hea sõnum Temast, kes on loonud inimese väärtuslikuks ja loodu oma käega vorminud. Ja et igal elul on sisu ja mõte. Tänapäeva inimesele ei saa kõnelda otse, aga see on olnud õlekõrte ja lainete vahelt, kaljude vahelt kõnelemine.»
Sirje Semm