Janis Tobreluts: eriline on see arhivaal, mida uurija vajab

„Enamik arhiivikasutajatest on meil Tartu ülikooli või usuteaduse instituudi üliõpilased, kes teevad oma uurimusi ja lõputöid. Kunstiakadeemia restaureerimisosakonna tudengid otsivad aga andmeid 20. sajandil kirikutes tehtud ehitustööde kohta,“ räägib konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts. Arhiivi lugemistoa vaikuses on külastajad samal ajal vanadesse dokumentidesse süvenenud.

„Konsistooriumi arhiiv on korrastatud nii, et kõik arhivaalid on leitavad. Protokollid, seadusandlikud aktid, kirjavahetus jm on riiulitel üles rivistatud ja arvutis on tabel, kust otsitava lihtsalt üles leiab,“ selgitab Tobreluts.

EELK tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva, konsistooriumi arhiivi ajalugu ulatub aga 17. sajandisse. Kas kogu arhiiv on Toompeal?
Janis Tobreluts: Kõik ei ole. 1931. aastal deponeeris konsistoorium oma väga mahukast arhiivist vanema osa Tartusse riigi keskarhiivi (nüüd rahvusarhiiv) ja see on tänini seal. Konsistooriumisse jäid materjalid valdavalt alates 20. saj algusest ja mõned isegi varasemast ajast. Vanimad säilikud on 1651. aastast, vaimulike isiklikud toimikud algavad aga näiteks 1830. aastatega.
Et konsistooriumi ülesandeks oli kuni 1923. aastani ka abielude lahutamine, siis vanad konsistooriumi protokollid, mida meie arhiivis on 1882. aastast alates, sisaldavadki koosolekust koosolekusse ohtralt lahutamisotsuseid. Abielude lahutamine lisas konsistooriumile täiendava töökoormuse ja nõudis finantsi. Asjaosalised koos tunnistajatega tuli üle kuulata, sageli pidi ka kohtadele sõitma, tuli koostada protokollid ja vormistada otsused.

Hoiustame koguduste arhiive
Koguduste arhiivid on üldiselt kogudustes, kuid kohtadest, kus pole hoiutingimusi või ei olda oma arhiivi ajaloolise osa säilitamisest kohapeal huvitatud, oleme materjale koondanud konsistooriumi arhiivi. Tegemist on olnud koguduse vara deponeerimisega, mille omanik on endiselt kogudus, kuid selle füüsilise korrastamise, säilimise ja kättesaadavuse eest vastutab konsistooriumi arhiiv. Lisaks ligi poolesajale koguduse arhiivile on meie arhiivis olemas ka konsistooriumi kirjavahetus kõikide kogudustega alates 20. saj algusest, iga koguduse kohta 6–7 toimikut, kus peale kirjavahetuse on ka juhtorganite koosolekute protokollide ärakirjad jm suhtlus kogudusega. Omaette mahuka sarja moodustab aga koguduste ja praostkondade aruandlus.

Arhiiv on paiknenud alates 1995. aastast Toompeal Kiriku plats 3, alguses piiskopimaja keldris, kuid sealsed hoiutingimused olid halvad. Aastast 2001 aga õuemajas, kus on mitmeid ümberehitusi tehtud. Kas arhiivi hoiutingimused on head?
Ma arvan, et praegused hoiutingimused on parimad, mis sellel arhiivil on viimase saja aasta jooksul olnud. Kui 1930. aastatel anti suur osa arhiivist üle Tartusse, siis asus konsistooriumi arhiiv Tallinna vaeslaste kohtu ruumides. Teine hoiupaik oli toomkiriku ajalooline raamatukogutuba kiriku peaportaali kohal. Viimast kasutati sel otstarbel nõukogude ajalgi. Kuna seal asusid ka kiriku ja usuteaduse instituudi raamatukogu, siis rändasid arhivaalid ruumikitsikuse tõttu pisitasa Ferseni kabeli võlvidele. Viimase tosina aasta jooksul on toomkiriku pööningutolmust üles korjatud arhivaalid füüsiliselt korrastatud ja moodustavad väärtusliku osa arhiivis säilitatavast.

Meilt ja mujalt
Alates aastast 2013 on konsistooriumi arhiivi kasutuses lükandriiulitega sisustatud ajakohane hoidla, mille nimetasime kunagise Harju-Jaani koguduse õpetaja Heinrich Christoph Wrede nimeliseks. Tema tegi juba pärast Põhjasõda ettepanku, et Tallinna Toompeale võiks kokku koguda Eesti maakirikute arhiive, et neid saaks ühes kohas uurida. Toona tegemata jäänu on nüüd taas aktuaalne.

EELK kogudustes leidub tuhandeid arhivaale 16. sajandist tänapäevani. Kas ja kuidas koguduste arhiivid teieni jõuavad?
Arhiivide olukorrast ülevaate saamiseks tuleb käia ise kohtadel, misjärel saab teha konkreetseid ettepanekuid. Koostöö on erinev. Võib olla niigi, et arhiiv on küll väga kehvalt hoitud, kuid kohapeal öeldakse, et see on koguduse oma … Palju on kaduma läinud mitte sõdade ja õnnetuste tõttu, vaid hoolimatusest. Muidugi on ka hästi hoitud arhiive, nagu näiteks Põltsamaa vana ja ajalooline arhiiv. Paljuski on see õp Herbert Kuurme teene, kes ka ise koguduse sündmusi eeskujulikult dokumenteeris. Oleme siia kogunud ka praostkondade, kiriklike organisatsioonide ja asutuste arhiive või nende osi, samuti vaimulike ja teiste kirikuga seotud isikute ja nende perekondade arhiive. Kõik see moodustab väga olulise osa meie kiriku pärandist.

Millised on suhted väliseesti kogudustega?
Suhted on head selles mõttes, et oleme koos prof dr Priit Rohtmetsaga rahvuskaaslaste programmi raames korrastanud väliseesti koguduste arhiive. Koostasime detailsed nimekirjad arhivaali tasandini Inglismaal, Saksamaal, Rootsis (v.a Göteborg), Kanadas (v.a Vancouver) ja osas USA kogudustes.
Näiteks lõpetas San Francisco kogudus oma tegevuse ja otsustas saata oma arhiivi tänu korrastamise käigus tekkinud kontaktile Tallinna. Välis-Eesti kiriku konsistooriumi arhiiv ajavahemikust 1944–1990 asub deposiidina Rootsi riigiarhiivis, nagu ka mõni Rootsis tegutsenud eesti koguduse arhiiv. Kuid näiteks Norrköpingi, Stockholmi ja Uppsala koguduse arhiivid ning Lõuna-Rootsi uuem osa on meil nagu ka praost Richard Koolmeistri isikuarhiiv ja Välis-Eesti kiriku konsistooriumi arhiiv Torontost aastatest 1990–2015. Mõnigi väliseesti koguduse arhiiv on aga kahjuks kaduma läinud.

Käib ajaga kaasas
Kuidas arhiiv ajaga kaasas käib?
Oleme liitunud rahvusarhiivi arhiivi infosüsteemiga AIS, kuhu oleme lisanud oma füüsiliselt korrastatud arhiivifondid. Meie kodulehelt avaneb konsistooriumi arhiivis säilitatavate fondidega AISi vaade, kuhu praeguseks on sisestatud 86 arhiivifondi. AISiga liitumine on tähtis seetõttu, et eri arhiivides säilitatav oleks uurijatele kergesti leitav ega jääks välja teaduskäibest.
Koostöös rahvusarhiiviga oleme alates 2008. aastast mikrofilminud ja diginud kogudustes ja konsistooriumi arhiivis olevaid perekonnaloolisi kirikuarhivaale. Nüüd on need kättesaadavad rahvusarhiivi veebikeskkonnas Saaga. Käesoleva aastaga saab see mastaapne töö tehtud ning 9. novembriks plaanime selle projekti lõpuüritust Tartus rahvusarhiivi uues hoones.

Kui suur hulk materjale ootab kordategemist?
Laias laastus on nii, et kõik, mis on veel korrastamata, see ootab tegemist. Mõne kogu juures on rohkem tööd, mõni on suhteliselt korras. Õnneks on meil piisavalt hoidlapinda. Praegu konsistooriumi kantseleist arhiivi üle antava katsume jooksvalt korras hoida. Heaks abiks on siin juba kaks aastat minu töökaaslane Triin Talumaa. Kuigi 2008. aastast alates kasutab konsistooriumi kantselei digitaalselt dokumendihaldussüsteemi Amphora, säilitame kõik olulise ka paberil.

Kasulik arhivaal uurijale
Missugused on selle arhiivi erilised arhivaalid?
Kõige erilisem on alati see arhivaal, mida uurija parasjagu vajab, see on tol hetkel väärtuslikem. Kogu arhiiv koosnebki unikaalsest – mistahes kiri, aruanne või laululeht on omaette teos. Vanimad on raamatud – 16. sajandist on viis raamatut, nende hulgas kaunis renessanssköites kaheköiteline heebrea- ja ladinakeelne Vana Testament 1535. aastast. Huvitavad on Muhu õpetaja Joosep Meeri, professor Johan Kõpu ja õpetaja Herbert Kuurme päevikud. Erakordne on minu meelest aga ühest 1782. aastast pärit mahukamast dokumendist säilinud leht, millest veerand on ära rebitud. Siiski on säilinu ääretult informatiivne, kirjeldades detailselt nüüdseks kadunud Mustjala puukabeli interjööri aknaruutude arvust kantsli ukse ja kroonlühtri kera graveeringuni.
Tiiu Pikkur

EELK konsistooriumi arhiiv
EELK juhtorganite arhivaalid
Koguduste ja praostkondade arhiivid
Väliseesti kiriklikud arhiivid
Isiku- ja perekonnaarhiivid
Raamatute, fotode, pitsatite, laululehtede jm kogud