Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jalutuskäik Tartu Raadi kalmistul teoloogide kalmudel

08.12.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Et saame veel täna emakeelsest Tartu ülikoolist olevikuvormis kõnelda, võlgneme tänu neile, kes oma elu ja töö seadsid sambaks, millel alma mater Tartuensis tänapäevani püsib. Fakulteetidest esimene – usuteaduskond on olnud taimelavaks, kus aatemeel, kristlik ilmavaade ning püüd haridusele on jõudsalt idanenud.
Emakeelse ülikooli aastapäeva eel võtsime Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liikmest ajaloodoktori Anu Raudsepaga ette retke Tartu Raadi kalmistule, et süüdata küünal kalmudel, mille all puhkavad ülikooliga ja tema kogudusega seotud. Inimesed, kes oma vaimsusega aitasid kujundada ajastu palet eetilisemaks, kes on olnud surmani õpetajad ja visionäärid.
Kabeliaed on lai ja viimseid puhkepaiku on siin palju. Meie tee viib seitsmeni, kuhu sängitatute sünnist või surmast möödus või möödub tänavu ümmargune arv aastaid.

Theodosius Andreas Harnack – 120 aastat surmast
Vana-Jaani kalmistu servaalal meenutavad kunagist ristidemetsa vaid üksikud ajahambale vastupidanud.
Kuigi haual puudub tähis, ei kahtle Anu Raudsepp, et just selle ristijalami alla on sängitatud prof. theol. Theodosius Andreas Harnack (1816–1889), keda saab nimetada tuntuks ja tundmatuks üheaegselt.
Millalgi märkis hauda majesteetlik valgest marmorist rist. Nõukogude võimu ajal niideti see jalalt. Vähesed teavad, et rist on tegelikult alal ja peidus siinsamas mõni meeter maasse kaevatult. Anu Raudsepale kõneles sellest prof Aaslava lesk proua Eleonore Aaslava, kes risti omaenda kätega maasse kaevas. Võib-olla saabub aeg, mil rist taas monumendijalale tõstetakse.
Üks näide hauarüvetusest on usuteaduskonna kunagise dekaani kalmu puhul veel. 1995. aastal, mil taastati ülikooli kogudus, püstitati T. Harnackile kui Tartu ülikooli esimeste akadeemiliste jutluste pidajale – alates 1844. aastast Tartu Jaani kirikus – uus hauaplaat. Ei läinud aga palju aega, kui tahvel varastati.
Prof T. Harnacki teeneid ülikooli usuteaduskonna ees ei saa ülehinnata. Ta töötas siin õppejõust dekaanini. Teda mäletatakse äärmiselt heatahtliku ja tasakaaluka inimesena.

Traugott Hahn – 90 aastat surmast
Inimese elukäik võib kokku võtta oma maa saatuse. Kolmandat põlve teoloogi Gothilf Traugott Hahni (1875–1919) saatus kujunes traagiliseks, bolševikud mõrvasid ta 14. jaanuaril 1919 Tartus Krediidikassa keldris.
Teda võib nimetada Eesti iseseisvuse esimeseks märtriks. Olles arreteeritud ning keldrisse suletud, jätkas Hahn nagu teisedki neli vangistatud vaimulikku hingekarjase ametit ka äärmuslikus olus. Tal oli õnnestunud kaasa võtta kreekakeelne Uus Testament, mida ta kaaslastele kinnituseks luges. 
Hahni suguvõsa ei juuritud välja, tema järeltulijaid elab Saksamaal tänapäevani, nende hulgas on ka esiisa(de) elukutse jätkajaid. Sooviga aidata äsja taastatud usuteaduskonda külastas 1992. aastal Tartut Traugott Hahni poeg, Heidelbergi ülikooli kauaaegne rektor ja usuteaduskonna dekaan prof dr Wilhelm Hahn.
Traugott Hahn oli usuteaduskonna õppejõud aastast 1902, ühtlasi oli ta ülikooli koguduse õpetaja, kes oma elu viimase sekundina ei lakanud olemast hingekarjane.

Jakob Hurt – 170 aastat sünnist
Hurda rahula mustast marmorist massiivset risti ei jõudnud ükski tormituul kõigutada. Tema peielauas kinnistus mõte jätkata eesti rahva vaimuvara kogumist ning luua selle hoidmiseks tingimused – asutati tänavu 100. aastapäeva tähistav Eesti Rahva Muuseum.
Jakob Hurt (1839–1907), kes oma pikaajalise kutsetöö käigus oli palju inimesi matnud, sai ise kahekordsed matused, ühed Peterburis, teised Tartus.
Hurda põrmuga Tartusse jõudnud rongile oli vastu tulnud au andma palju inimesi. Eesti Üliõpilaste Selts kandis oma auvilistlase sarga kätel Vanemuise uude hoonesse, mille Hurt ise sisse oli õnnistanud.
Kuigi hauamonumendi kavandamisel peeti silmas, et see on mälestuseks kahele, pereisale ja -emale, läks teisiti: Jakob Hurda kõrval puhkab siin vanem poeg Max Hurt, samuti EÜSi vilistlane, kes oli olnud isale oluline tugi vanavara kogumisel.
 
Siegfried Aaslava – 110 aastat sünnist
Oleme jõudnud Raadi kalmistu kauneima hauamonumendi juurde. Leinav naine on kummargil, juuksed murekoormast rasked. Hoolimata kitsastest majandusoludest suutis habras naine selle oma abikaasa mälestuseks püstitada.
Filoloogist Eleonore Aaslava oli oma abikaasa, Tartu ülikooli usuteaduskonna professori ja kuni fakulteedi sulgemiseni 1940. aastal viimase dekaani Siegfried Aaslava (1899–1957) tugi ja abiline. Kui prof Aaslava oli arreteeritud ning hiljem ligi kümneks aastaks Siberisse asumisele mõistetud, saatis naine talle külmale maale järele toidupakke. Küllap just tänu Eestist regulaarselt saabunud saadetistele pidas muidu nigela tervisega mees vastu ja, jõudes 1955. aastal kodumaale, sai veel paar aastat oma elu armastusega maisel rännakul koos olla.

Uku Masing – 100 aastat sünnist
Jõuline hauamonument mõjub kutsuvalt. Siin on ka toekas pink, kus hea jalgu puhates mõtteid koondada ning usku kinnitada. Uku Masingu (1909–1985) suurus jääb paljudele tabamatuks. Tema kirjutised ärgitavad vaimuvalgust püüdma, sest nende mõistmiseks on vaja tarkust.
1. detsembril 1933 ütles Uku Masing ülikooli aastapäeva jutluses: «Sellepärast meie ülikool on meie vaimlise iseseisvuse sümbol ja kants, meie endi tugi ta peab olema, et me ei puruneks murdlainete all, mis läänest ja idast sööstuvad lakkamatult meie maa ja hinge üle. Et /…/ võiksime elada rahulikult ja kindlalt, teades, et kaitsev punane lõng on meie ümber ja Jumal taevas. Ja tema ei jäta meid hukule, kui me iseend ei lase hävitada.»   

Pille Valk – 50 aastat sünnist
Jõuame hauakünkale, mis õitseb ja on kaetud sügisandidega. Ajaloolasel, teoloogiadoktor Pille Valgul (1959–2009) on palju lähedasi ja sõpru. Ikka seab keegi sammud Raadile, et Pille viimsel puhkepaigal põlispuude all seisatada.
Ema, abikaasa, sõber, teadlane, pedagoog… Pille suutis hoida need rollid ühes. Seal ei olnud mingit ümberkehastumist või vastuolu. Aktiivselt jumalateenistustel osalejana pööras ta eriti tähelepanu koguduse lastetööle. Religioonipedagoogika õppejõuna oli ta Euroopa teadusmaastikul arvestatud nimi.
Kõigisse oma üliõpilastesse suhtus ta emaliku soojusega. Viidates meid ümbritsevale jumalikule ilule rõhutas inimese religioossust.
Viimase õppetunni, ehk mõjusama, andis Pille Valk enda matusega, mille kava ta ise oli viimast elujõudu kasutades koostanud. Siin oli olulisel kohal tunnistus Jumalast, kes kõik hea on andnud, ja rahust, milleni saab jõuda iga inimene, kes on oma vahekorra Loojaga korda seadnud.    

Priit Maamets – 40 aastat sünnist
Valu ja kibedus asub südamesse, kui jõuan kunagise õpingukaaslase Priit Maametsa kaunilt seatud kalmule. Süüdates küünalt tuleb meelde 1994. aasta maikuu. Toominga lõhn Toomel ja Tartu valged ööd. Püssipauguna lõhestas selle teade, et keegi meie seast on vägivaldselt saadetud teise ilma.
Liiga vara pidi stud. theol. Priit Maamets (1969–1994) jätma oma toimeka elu ning laia sõpruskonna. Saatuse irooniana sundis teda selleks Kaitseliidu Tartu maleva raugastuv liige, kes oma võimu kuritarvitades kasutas ebaseaduslikult relva. Irooniline, sest Priit oli just see, kes utsitas oma akadeemilist peret, Eesti Üliõpilaste Seltsi in corpore Kaitseliitu astuma.
Priitu jääme meenutame kui kiirustavalt teel olijat. Ikka oli tal mingi mõte, jutt või ettepanek. Justkui tunnetades, et iga päev on arvel. Tema osalusel taasasutati Eesti Kristlik Üliõpilasühing.
Veel teoloogiaüliõpilasena teenis ta Nõo kogudust ning võttis oma südameasjaks Narva Aleksandri koguduse taastamise, kuni oma traagilise hukuni oli Aleksandri Koguduse Fondi tegevjuht. Ülikooli koguduse taastamist, mis oli üks unistusi, ei jõudnudki ta näha.

Liina Raudvassar

Ülikooliga seotud teolooge Raadi kalmistul
Theodosius Harnack 1816–1889
Traugott Hahn 1875–1919
Jakob Hurt 1839–1907
Siegfried Aaslava 1899–1957
Uku Masing 1909–1985
Pille Valk 1959–2009
Priit Maamets 1969–1994 

   
Fotod: Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)