Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Jälgi jätnud lugemiselamused. Risti-rästi

27.05.2020 | | Rubriik: Kultuurielu, Persoon kaasajast
Lahutamatud: Toomas Paul ja raamatud. Ta ütleb, et üks kriteerium, mis aitab leida lugemist väärt raamatuid, on aeg. Meeli Küttim.

Kas saaks olla midagi veel ahvatlevamat, kui seista teoloogiadoktor Toomas Pauli juures Veskimöldre kodus raamaturiiulite ees ning uudistada suurisilmi ja põnevil, kuidas ta sealt järjepanu toob nähtavale raamatuid, mis on teda viimastel nädalatel ja kuudel haaranud? 

Just nii läks pärast seda, kui Sirje Semm oli lootegemise hoovad seadnud nii, et selline tunnike saigi ühel päikselisel kevadpäeval võimalikuks. Niisiis, kel silmad, see nähku, kel kõrvad, see kuulgu – mitte miniretsensioone, vaid seda, kuidas Toomas Paul võtab riiulist raamatuid, näitab neid ja aeg-ajalt vaimustunult ka osundab sealt üht-teist.

Ütlematagi on selge, et lugemine on Toomas Pauli igapäevane tegevus ja väikesed pausid tekivad sisse vaid siis, kui tuleb endal midagi kirjutada – viimati näiteks Sirbi jaoks artiklit Marju Lepajõest. Aga see on nüüd lõpetatud ja taas on aega. Võib-olla ei saa jõudlust küll lõpuni kõrvutada varasemaga, lugemishoog on pisut vähenenud. „Kahest-kolmest teosest nädalas ei saa enam jagu, kui nad just väga õhukesed ei juhtu olema, hea, kui ühe jõuab,“ arvestab ta mahtusid kokku.

Millised on valikud ja eelistused? „Ilukirjandust ei ole viimasel ajal lugenud. Erandiks Rein Veidemanni „Piimaring“ (2018), kus ma olen külavaimuliku prototüübiks. Kuid siiski-siiski … kui järele mõelda, siis olen ka teisi eesti omi lugenud. Mathura „Jääminek“ (2016), mille autor mulle möödunud sügisel kinkis, on kummaliselt hingeminev lugu.“

„Mu praegune lugemine võib näida kaootiline, aga on seda vaid teatud lõtku piires. Piirdun teadlikult ainult kindlat sorti teostega,“ välistab Toomas Paul juhuslikkust.

Ometi on maakera aina paksemini katvas sõnade (kultuuri)kihis paras meistritükk osata selekteerida sellest endale sobivaim. „Üks kriteerium, mis aitab leida lugemist väärt raamatuid, on aeg. Debüütteoste asemel on kindla peale minek lugeda antiikkirjandust, sajanditega settinud tarkust. Aga minu praegune põhilektüür on teaduskirjandus ja siin on paraku vastupidi – tuleb üritada kätte saada kõige värskem. Aju-uuringud, bio­semiootika, igasugused loodusteaduse alad. Väga hariv oli näiteks Kevin Duttoni „Psühhopaatide tarkus. Mida pühakutel, spioonidel ja sarimõrvaritel on meile edu saladuse kohta õpetada“ (e.k 2014). Mis asjad kõik omavahel seotud on – ise ei tuleks selle peale,“ ladestub loetu Toomas Pauli meeltes sageli uudsusaspekti alusel. „Kui siia lisada Vladimir Tarassovi avameelne ja skandaalnegi käsiraamat „Juhtimisvõitluse kunst. Juhtimise ülevõtmise ja säilitamise tehnoloogiad“ (e.k 2005), siis loed kroonikaid ning kuulad päevauudiseid hoopis teisiti. Saad toimuvast midagi ka aru.“

Kuid lisaks peab kindlasti särisema alati ka intellektuaalne pinge. „Loen ikka pigem seda, millest ma piiri peal aru saan, kui seda, mida juba tean,“ põhjendab ta oma eelistusi ja tuleb siis välja ootamatuvõitu avaldusega: „Näiteks matemaatika on niisugune asi, mis eriti komplekssüsteemide puhul saab mulle tõkkeks. Hea sõber, endine Eesti Teaduste Akadeemia president Jüri Engelbrecht, kes on just selliste süsteemidega eluaeg tegelenud, kinnitab mulle, et ega see matemaatika ju nii raske ka ole! Aga mul on ainult tehnikumi haridus …“

Ta jääb mõtisklema selle fenomeni üle: „Miks ma pean närima sellist kraami, mis hambaid nüristab? Olen endale vastuse leidnud pildiga: kui hambad kasvavad nagu rotil, siis ta peab saama neid kulutada. Robert Hendrickson on kirjutanud raamatu „Kavalam kui inimene. Rottide ja inimeste sotsiaalajalugu“ (e.k 2006), kus ta räägib, et roti alumised lõikehambad kasvavad keskmiselt viis ja pool tolli ning ülemised lõikehambad neli ja pool tolli aastas. Täitsa pöörane! Kui pikaks kasvaksid hambad ta kolmeaastase elu jooksul? Rott peab vahetpidamata närima, vähemalt poole ööpäevast, ja järama ka kõvu asju, näiteks betooni ja alumiiniumi, teisiti ta ei jääks kuigi kauaks ellu. Äkki on minu lugemisvajadusega sarnane lugu?“

Abikaasa Agne-Dorothea on ikka öelnud, et Toomas on nagu poisike, kes iga natukese aja tagant hõiskab: „Küll on äge, nii head raamatut ma pole veel/ammu lugenud!“ Kuidas sellist sädet endas hoida? „Ega ma seda teadlikult taotle. Head raamatud lihtsalt juhtuvad ette. Ja eks nad viitavad üksteisele. Olulised on ka sõprade soovitused, võrgustik, kus üpris erinevad inimesed jagavad oma leide ja soovitusi, kuna teatud hoiakud ja maitsed on sarnased.“

Kotkapilk üle aegade

Toomas Paul räägib, et teda paeluvad niisugused raamatud, mis ei räägi ajaloost ainult sõdade ajaloona või riikide saatusena, vaid panevad inimajaloo kosmilistesse raamidesse – siis saavad ka tänased sündmused hoopis teise tähenduse. Need on kotkapilguga mehed, kes vaatavad üle ajastute. „Nagu Ugo Bardi raamatus „Seneca efekt. Miks kõik kasvab aeglaselt, aga variseb kokku kiiresti. Raport Rooma Klubile“ (e.k 2018). Väga hea raamat! Bardi kirjeldab, kuidas „oma äärmisele mitmekesisusele vaatamata iseloomustab kollaboreeruvaid süsteeme paar olulist ühist omadust – nad kõik on välisele keskkonnale avatud ja koosnevad paljudest omavahel keerukate mittelineaarsete sidemetega ühendatud elementidest. Need komplekssüsteemid ulatuvad elututest sildadest ja ainuraksetest perekondade, linnade ja impeeriumideni. Kokku variseda saavad ainult komplekssüsteemid – omavahel ühendatud sõlmedest koosnevad võrgustikud. Seega ei ole kokkuvarisemine midagi muud kui võrgu osaks olevate sidemete kiire ümberpaigutumine“,“ toob ta tsitaadi abil näite.

Samuti meeldib talle Bill Brysoni „Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust inimeseni“ (e.k 2006). „Ja kuidas mitte vaimustuda David Christiani arutelust tema teoses „Tekkelugu. Kõiksuse suur ajalugu“ (e.k 2019)!“ sikutab Toomas Paul sealt kõrvalt välja mustakaanelise raamatu, mille kaanepildil on meie planeet pisikese pallina inimese sõrmede vahel. „Tsiteerin maitseprooviks: „Meil on abiks analoog: üliolulisi keemilisi reaktsioone valla päästvad keemilised käivitusenergiad. Juba käimas olev reaktsioon vajab vähem energiat. Ehk võib fossiilkütuseid pidada tänapäeva maailma sundkäivituseks vaja läinud energiaks. Kas nüüd, kui see uus klants ilm on juba liikvel, saaksime seda käigus hoida väiksemate ja õrnemate energiavoogudega, justkui need tillukesed üksikelektronide ja üksikprootonite vood, mis ensüümide hallatuna annavad energiat elusrakkudele? Kas oskaksime jäljendada hingamist – suurelu õrna, mittehävitavat vastet tulele?““ 

Sellelt lõigult pilku tõstes vallandub Toomas Pauli huultelt murelik ja vastutustundlik küsimus: „Ehk on inimkonnal siiski võimalik kollapsit vältida? Teoreetiliselt küllap on, aga kas ka praktiliselt olukorras, kus inimsoo arvukus kasvab vääramatult?“ 

Samast vaimust on kantud kolm Iisraeli ajaloolase Yuval Noah Harari teost, mis on ka eesti keelde tõlgitud: „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (e.k 2016), „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ (e.k 2018) ja „21 õppetundi 21. sajandiks“ (e.k 2019), kokku ligi tuhat nelisada lehekülge. Loomulikult on needki kenasti paiga leidnud Toomas Pauli riiulis: „Tahtmist lugemist pooleli jätta nende puhul küll ei tule.“ Kui kõik eelnimetatud teosed on vaatamiseks voodi peale laotatud, haarab ta sinna juurde veel ühe: „Kui rääkida asjalikust nüüdiselu ja -väärtuste analüüsist, siis tuleb nimetada ka Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (e.k 2019). Aus raamat, mees on oma sõnade taga.“

Haardeulatuses infovood

Eesti autoritest toob Toomas Paul siia kõrvale Mihkel Kunnuse, kelle raamatutes „Minu eugeenika saladus. Kultuurieugeenilisi koode“ (2012), „Roheline süü“ (2014) ja eriti „Päästepaadieetika“ (2018) on välja öeldud asju, mida muidu ei öelda. 

Üks raamat viib teiseni ning laud ja voodi kattuvad Toomas Pauli töötoas rohkete uute näidetega, jättes riiulitesse haigutama suured tühikud: „Chris­tiani, Harari ja Petersoniga võrdselt äge tegelane on Ameerika Ühendriikides elav Liibanoni päritolu filosoof Nassim Nicholas Taleb. Temalt on tõlgitud „Juhuse narrid. Juhuse varjatud roll elus ja äris“ (e.k 2011), „Antihabras. Asjad, mis lõikavad kasu korratusest“ (e.k 2019) ja „Oma nahk mängus. Peidetud asümmeetriad igapäevaelus“ (e.k 2019). Vaadake, Margit, mul on siin Talebilt ka neljas raamat, tema peateoseks loetud „The Black Swan: The Impact of the Highly Improbable“ (2007).“

Vahel tuleb vaimustus ka kogemata kombel. „Näiteks seda ei osanud ma arvata, et Sam Keani „Caesari viimne ohe. Saladustest pakatav õhk meie ümber“ (e.k 2018) NII põnev on. Väga elusalt kirjutatud. Peatükid „Õhu valmistamine“, „Esimesed neli atmosfääri“, „Saatan õhus eneses“, „Hapniku õnnistus ja needus“, „Imettegev rõõmugaas“ jne. Mul ainult ei jää sellest infohulgast kahjuks suurt midagi meelde,“ libiseb tuulepuhanguna õhku kerge ohe.

Korraga valgub rõõm üle Toomas Pauli, kui ta püüab kinni riiulist alla kukkuma hakkava raamatu: „Oi sa heldeke! Teate, see jooksik tuli välja! Seda ma olen nii taga ajanud! Ta oli siin riiulis keeranud end tagurpidi. Nüüd ma võtan ta kohe kätte. Larry Siedentopi „Inventing the Individual. The Origins of Western Liberalism“.“

„Lehitsedes tundub vägamaitsev

Silma panevad Toomas Paulil särama ka kõik uued raamatud, mis posti teel koju saabuvad – lugemisootus on nii mõndagi väärt. „Koroonakarantiini tõttu sain alles paar päeva tagasi mõned uued raamatud, ei taibanud kohe, et võiksin Krisostomuselt tellida need Omniva pakiautomaati. Nüüd on nad käes, kuid lugeda ei ole veel jõudnud. Max Wertheimeri „Produktiivse mõtlemise“ kohta ei oska praegu midagi öelda, jääb avastamisrõõm, kuid sellele 75 aastat tagasi kirjutatud klassikalisele geštaltpsühholoogia teosele on kiitva saatesõna kirjutanud meie oma aju-uurija Jaan Aru, kellelt on tore raamat „Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust“ (2017).“

Ülejäänud kaks viimase saadetisega kohale jõudnud raamatut tunduvad kindlate maiuspaladena. „Biokeemik Rupert Sheldrake on tuttav. Tema „Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine“ (e.k 2014) tuuseldab mõnuga stsientismi võimetust vastata sügavuti minevatele küsimustele. Nüüd on Hardo Pajula tõlkinud tema teose „Teadus ja vaimne praktika“. Teadlane käsitleb traditsioonilistes religioonides kasutatavaid praktikaid – mediteerimine ja tänulikkuse voog, rituaalid ja mineviku kohalolu, palverännakud ja pühapaigad jne –, millel kõigel on tema morfoloogilise resonantsi hüpoteesi kohaselt reaalne toime. 

Edmund Burke’i Seltsi toimetiste sarjas on ilmunud ka Eestis peamiselt kirjanikuna tuntud Aldous Huxley „Philosophia perennis“. „Igikestev filosoofia“ on metafüüsika, mis tunnistab jumaliku ülima reaalsuse asjade, elude ja inimmõistuste maailma suhtes substantsiaalseks; psühholoogia, mis leiab hinges midagi sarnast või koguni identset jumaliku ülima reaalsusega; eetika, mis defineerib inimsuse sihina kogu oleva immanentse ja transtsendentse aluspinna tunnetamise – see on igavene ja universaalne, mida Huxley leiab vanades religioonides. Rohkelt pikki tsitaate, lehitsedes tundub üsna maitsev.“

Mõlemad viimati mainitud raamatud, kumbki oma nurga alt, käsitlevad Toomas Pauli sõnul seda, mis on kõigis maailma usundites igikestev, alus.

Lõputul tõejahil

Väärt soovitusena järgneb: „Kultuur vormib inimese religioosseid kogemusi, aga seda määrab ka isiku temperament. Seda kirjeldab suurepäraselt William Jamesi „Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest“ (e.k 2013). Lugesin seda üle poole sajandi tagasi religioonipsühholoogia eksamiks saksa keeles, aga nüüd uuesti lugedes oli taas elamus. Raamatus on lehekülgede kaupa usuliste elamuste kirjeldusi usujuhtide sulest, st autentset materjali.“

Teed elava Jumala juurde võib alustada väga erinevatest kohtadest. Toomas Paul toob esile C. S. Lewise autobiograafia „Tabatud rõõmust“ (e.k 2000), mis on tema sõnul näide sellest, kuidas Põhjamaade jumalatega tegelemine toob Lewise ühel hetkel kristluse juurde. Ühtäkki nihkuvad kõik asjad paika. Ja sealtpeale ta kirjutab ristiinimesena, ja mitte tuhanded, vaid miljonid inimesed loevad ning ütlevad: „Seda olen ka mina mõelnud, aga ma ei suutnuks seda ise niimoodi sõnastada.“ 

„Piisavalt kaugele, sügavale või kuidas-tahes-seda-väljendada minev mõtlemine konvergeerub. Kui ei kardaks liiga pidulikuks minna, siis ütleks, et sellega on nagu tõe mäetipule ronimisega – jalamil võib naaberlaager olla kaugel, aga mida rohkem ronid, seda lähemal on teised, kes sama taotlevad,“ ütleb kustumatult tõde otsiv vaim.

Ei saa üle ega ümber

Mõni raamat on ka „kohustuslik kirjandus“, kuigi seda terminit ei maksa Toomas Pauli sõnul siiski hirmtõsiselt võtta: „Just ilmus vene-juudi religioonifilosoofi ja kirjanduskriitiku Lev Šestovi religioosseid teemasid käsitlev kogumik „Potestas clavium“ „Võtmete võim“. Häbi tunnistada, et kirjutasin Šestovi raamatule „Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede“ (e.k 2019) saatesõna, olemata „Võtmete võimu“ tollal lugenud. Nii et üks maitsev suutäis ootab ees! Kuigi ega Šestov kerge ega meeltülendav lugemine ei ole. Sunnib mõtlema.“

Teoloogiadoktori raamaturiiuli ees seistes tekib uudishimu ka erialakirjanduse vastu. „Loomulikult loen ka teoloogiat, aga see on muudes keeltes ning spetsiifiline,“ visandab ta piirjooned ja lõpetab selle jutu ruttu, lõbus helk silmis: „Arvan, et kellelgi ei teki kahtlustki, et ma neid raamatuid ei loeks, ja siinkohal ei tule hakata tõestama, et ma ei ole kaamel.“

Toomas Paul tõmbab täna sõelale jäänu ühtekokku: „Ammendav see ei tulnud. Paljuga on nii, et loed ja unustad. Need olid praegu suuresti ad hoc meelde tulnud teosed, mis on seda- või teistpidi mu mõtlemisse jälje jätnud. Kui heidan pilgu riiulitele, vaatavad mulle sealt vastu õnnetud kõrvale jäänud raamatud ja küsivad etteheitvalt: „Kas meie ei ole sulle siis midagi tähendanud?“ „Olete küll, kullakesed, aga leppige sellega, et täna oli teiste kord rambivalgusse astuda.““

Margit Arndt-Kalju 

Kirjutatud palved

Toomas Paul: „Palve puhul ei ole võimalik, et ma võtan ja kirjutan ühe targa ja hea palve, sest küsimus on, kas ta ikka on palve või ei ole. Ma loodan, et raamatus „Sinu tahtmine sündigu“ mingil määral on palved. Olin neid kirjutades otsekui meedium.

Aastaid tagasi tellis üks baltisakslaste turistirühm minu käest saksa jumalateenistuse – olin ju viis esimest aastat pärast koguduse taastamist Lunastaja koguduse hooldajaõpetaja ning pidasin saksa teenistusi kohalikele volgasakslastele. Võtsin ja sõna-sõnalt lugesin sel saksa külaliste teenistusel pika kirikupalve nii, nagu oli kirjas siin poolteist sajandit tagasi tarvitatud saksakeelses agendas. See oli nende jaoks vapustav: võluvalt arhailine keel ja see, mille pärast ja kuidas paluti. Ma täitsa mõistan seda. Võrreldes sellega, milliseid palveid praegu Saksas palutakse, oli see täiesti teine maailm. Siin on ajaproov. Muidugi on ajaproov ka õigeusu kiriku palvetel, mida on miljoneid ja miljoneid kordi palutud – neis on vägi.

Kas valmis palved ei ole kargud ja kas ei peaks usklik inimene ise, oma sõnadega suutma astuda Kõigekõrgema ette? Loomulikult peab, ja teebki seda. Kummatigi, palvetamine ei ole ainult privaatne tegevus, vaid me astume viimselt Jumala ette üheskoos. Kõige selgemini kogeme seda meieisapalvet lugedes. Mitte minu, vaid meie Isa. 

Muiste öeldi „palvevenna“ asemel ka „lugijavend“, olen ise seda nooruses kuulnud vennastekoguduses eestpalvetajatena toiminud vendade kohta kasutatavat. Selle taga oli, et vähemalt osa oma palvest ta luges valmis palvet.

Mu enda jaoks on kõige omasem palveraamat meie vana lauluraamat. Pool-pooliti on see mul peas. Need laulud on enamasti palved – osa on muidugi ka dotseerivaid, aga suures osas ikkagi palved. Värsistatud palved. Aga see on jälle mu isiklik asi … Ma ei oota palvelt mitte tarkust või sära, vaid seda, et ta PALVE oleks. Et see, mille pärast üldse Jumala poole pöördutakse, oleks tema tülitamist väärt. 

Ühe ilusa palve on sõnastanud pärsia sufi poeet Abdullah Ansari Heratist (1006–1088). Selle on tõlkinud Hillar Künnapas:

Üks kerjus siin, Isand, ma palun Sinult enamat kui tuhat kuningat võiksid paluda. Igaüks midagi tahab ja küsib seda Sinult. Aga mina tulin Sinult paluma Sind ennast.

Aga isegi pühak ei suuda jagu saada kiusatusest Kõigekõrgemale teatada, et tema „ei ole niisugune nagu muud inimesed“ (Lk 18:11). Oh Jumal, ole meile patustele armuline!“

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)