Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jakob Kukk – külaküreest piiskopiks 2. osa

29.01.2020 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

Protsessioon Kaarli kirikusse.

2.

Ado Köögardal märgib kroonikas: „Nende vanuse vahe oli küll nõnda suur, et proua oleks kõlbanud piiskopile tütreks. Kui piiskop, kes vanapoisina abiellus, laulatusele sõitis, olevat kiriku uksel keegi naljatades ütelnud: „Vaadake, kuidas vana Kukk kosib nii noore kana!““3
Jakob Kukk suri jaagupipäeval, 25. juulil 1933 ning on maetud Tallinna Vana-Kaarli kalmistule.
Melanie Kukk elas oma abikaasast 67 aastat kauem, ta suri 2000. a Californias. Jakob Kuke surma järel abiellus ta 1939. a EELK teise piiskopi Hugo Bernhard Rahamäega. Oli asumisel Kirovi oblastis, kust naasis 1956. a. On maalinud Iisaku kiriku kantsli rinnatise maalid.
Ado Köögardal iseloomustab oma eelkäijat ning piiskoppi nii: „Piiskop Kukk oskas väga rahulik olla. Meie köster Reinvald rääkis, et mõnikord mõni koguduseliige olevat piiskopile ütelnud lausa häbematusi, kuid piiskop jäänud nii rahulikuks, et köster imestanud ja mõtelnud: „Kas õpetaja ei kuulnudki seda, mis talle öeldi?“ Minule ei julgevat keegi niisuguseid häbematusi ütelda, kuigi minagi palju taluvat. Oli päris hää, et sel närvilikul demokraatlikul ajal, kus Eesti kirikut rajati, kiriku eesotsas seisis rahulik mees, kelle rahu pidurdas mõndki tuisupääd, olgugi, et Tallinna Püha-Vaimu koguduse õpetaja Tallmeister ja Iisaku koguduse õpetaja V. Kuljus olid päris avalikus vaenus ametliku kirikuga ega kuulanud oma tuisuhoos kellegi sõna.“4

Kirikukongress
Riho Saardi andmeil osales rahvuslikult meelestatud Jakob Kukk rahvakiriku projekti väljatöötamise juures.5
19. saj lõpuks oli luterlik kirik Eesti- ja Liivmaal saanud kogu Venemaad hõlmava ja kuueks konsistoriaalringkonnaks jagatud luterliku kiriku osaks. Konsistoriaalringkonnad allusid Peterburis asunud ülemkonsistooriumile. Kuigi meie ajalookirjanduses on levinud mõiste kindralkonsistoorium, eelistan ise kasutada mõistet ülemkonsistoorium, et vältida mõiste koormamist militaarsete seostega.
Mulle näib, et alates Peeter Suure reformidest on riigivõimu püüdlus nii luterliku kui õigeusu kiriku osas olnud nende tugevam sidumine riigivõimuga. Õigeusu kirikus kaotati patriarhi amet ning rajati ilmikust ülemprokuröri juhitud Pühim Valitsev Sinod. Läänemere provintsides kaotati piiskopiamet ning konsistooriumi presidendiks sai ilmik. Ülemkonsistooriumi presidendi nimetas ametisse keiser. Konsistooriumi asepresident oli vaimulik, kandes superintendendi ametinimetust, ülemkonsistooriumis ülemsuperintendendi ametinimetust.
1917. a I kirikukongressil esimese lugemise läbinud „Eesti Ew.-Lutheri usu wabakiriku põhjuskirja eelnõuu“ soovis aga juba piiskopkondade rajamist ja piiskopiameti sisseseadmist. Kui 15. aprillil 1919. a vabastas Ajutine Valitsus luterliku kiriku Venemaa luterliku kiriku koosseisust, sai võimalikuks II kirikukongressi kokkukutsumine.
Hugo Bernhard Rahamägi kirjutab Jakob Kuke surma järel ajalehe Eesti Kirik 3. augusti numbris: „See oli aastal 1919 sügisel. Wist oli juba südaöö. Tulime II kirikukongressilt. Superintendent Kentmann oli oma ameti maha pannud, sest uus kirikukord oli wastu võetud. Teisel päewal pidid üles seatama nüüd juba uue korra järele piiskopi, mitte superintendendi kandidaadid.
Olime Peetri platsil olevas wõõrastemajas koos wäikene ring õpetajaid. Istus siin ka, käed põlwedel, sõjawäelase mundris, Keila õpetaja Kukk. „Sina pead tingimata laskma ennast piiskopi kandidaadiks üles seada!“ Nii oli meie ühtlane seisukoht. Ta waikis, suur tihedajuukseline pea oli natukene alla poole laskunud. Siis tõstis ta selle üles ja ütles: „Kui Jumal tahab ja teie seda arwate, siis wõtan selle koorma oma peale ja tahan teda kanda.““6
II kirikukongressi protokollist nähtub, et eestlased seadsidki piiskopikandidaadiks üles Jakob Kuke ning sakslased senise superintendendi Wilhelm Kentmanni. Valimistulemuste kindlakstegemise järel osutus võitjaks Jakob Kukk 169 häälega Kentmanni 126 hääle vastu. See tekitas paksu verd kongressi sakslastest saadikutes. 13. septembri Päewaleht kirjutab: „Sakste esitajad on senini Eesti keelt rääkinud, nüüd lööwad korraga oma kaardid lahti.“7
Kirikukongressi protokolli kohaselt sõnas saadik Siebert: „Et kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann healteenamust ei ole saanud ja seega meie poolt ühtegi esitajat Konsistooriumis ei ole, siis teatan ma, et meie oma tegevuse tulevikus vabaks jätame.“8 Päewaleht jätkab: „Uus piiskop Kukk peab esinemisekõne. Saadikud kuulawad püstiseistes, saksad katsuwad veel sügawamale istuda. Pärast seda lahkuwad saalist, ka Rootsi esitaja kutsuti kaasa.“9 Kui aega jääb, tahan oma ettekande lõpus piiskopi kõne teile ka ette lugeda.
Jakob Kuke ametisseseadmine järgnes kahe aasta pärast, pärast tema valimist eluaegseks piiskopiks 1920. a. Piiskopi ametisseseadmine 5. juunil 1921 oli tõeline suursündmus, mida kajastasid olulisemad päevalehed. Kasutan järgnevalt põhiliselt 6. juuni Päevalehes ilmunud ülevaadet.10
Ametisseseadmine algas palvusega Tallinna Jaani kirikus, kus Rootsi peapiiskoppi Nathan Söderblomi, Soome peapiiskoppi Jaakko Gummerust ning Läti kiriku esindajat tervitas Tallinna praost Mohrfeldt. Seejärel algas protsessioon Kaarli kirikusse.
Kaarli kirikus toimus kolmeosaline jumalateenistus. Kõigepealt pidas H. B. Rahamägi algusliturgia koos pihitalitusega uuele piiskopile ning kaasa teenivatele vaimulikele, Jakob Kukk jutlustas. Jutluse järel moodustati käärkambri juures uus protsessioon, mis liikus ümber kiriku peauksest sisse. Protsessiooni ees kandis õpetaja Rahamägi Piiblit, nende järel Rootsi õpetaja Froste piiskopisaua ning Kaarli koguduse õpetaja Sommer keepi. Neile järgnesid ametisse seatav piiskop Kukk, Rootsi peapiiskop ning Soome piiskop, 12 assistenti ning teised praostid ja vaimulikud.

Ametisseseadmise talituse alguses pidas Söderblom „pikema kõne Saksa keeles“, mille tõlke eesti keelde loeb ette Rahamägi. Soome peapiiskop peab oma kõne „selges Eesti keeles“. Päevalehe reporter kiidab seejuures Söderblomi: „Huvitaw oli kõigile, et külaline õnnistamisetalituse ja palwe Eesti keeles toimetas ja waewaks ei olnud põlanud nii palju Eesti keele wäljarääkimist ära õppida, et ta taha ei jäänud mõnestki endisaja õpetajast, kes aastakümneid Eesti koguduse peal ametis olid olnud.“ Kinnituskirja ettelugemise järel esitab Söderblom Kukele asjakohased küsimused usu ja ameti kohta ning annab üle kinnituskirja. Seejärel riietatakse piiskop ametirüüsse, pannakse kaela ametirist ning antakse kätte piiskopisau. Jumalateenistus lõpeb piiskopile ja vaimulikele jagatud armulauaga. Jumalateenistus algas Kaarli kirikus kell 12 ja lõppes 14.45.
Joel Siim
(Järgneb.)

³Keila kiriku kroonika, lk 25
4Keila kiriku kroonika, lk 25
5 Riho Saard, „Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870-1917“. Helsinki: 2000, lk 284.
6 Eesti Kirik, 03.08.1933, nr 32, lk 252.
7 Päewaleht, 13.09.1919, nr 197, lk 1.
8 Eesti II Kirikukongressi protokoll, EELKKA 1.1.67, l 43p.
9 Päewaleht, 13.09.1919, nr 197, lk 1.
10 Päewaleht, 06.06.1921, nr 145, lk 1.

Pildigalerii:

Kukk_ordinatsiooniprotsessioon06

Ordinatsiooniprotsessioon.

Kukk_sõjaväev04

Jakob Kukk sõjaväevaimulikuna.


Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)