Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Jakob Hurt: Saagem suureks vaimult

05.01.2007 | | Rubriik: Persoon minevikust

Mitmel rindel oma rahva hüvanguks töötanud kirikuõpetaja Jakob Hurda (fotol) süda seiskus sada aastat tagasi Sankt-Peterburgis, aatemees maeti Tartu Maarja kalmistule.

ImageIial pole minetanud aktuaalsust Hurda üleskutse oma rahvale «saada suureks vaimult», mille ta sõnastas aastal 1870. Jakob Hurda elu, mis ei olnud pikk, ent mille jooksul sooritati mitme mehe elutöö, oli elavaks eeskujuks sellele ideele. Eluküünla kustumiseni oli Hurt sõna otseses mõttes ihu ja hingega eeslaste ja eestluse teenistuses, andmata endale aega haigegi olla.

Madalas tares sündinuna ei unustanud Hurt oma päritolu. Ei üliõpilasena saksa korporatsiooni Livonia liikmeks saamisel. Ei pastori ametisse astumisel. Ei venestuse ega baltisakslaste survel. Hurt jäi oma sõnas ja teos eestlaseks. Rahvusliku ideoloogia väljatöötamist põhjendas ta eesti keele ja rahvuse püsimise vajadusega.

Jakob Hurt astus Eesti avalikkuse ette 30aastaselt avakõnega esimesel eesti üldlaulupeol Tartus 1869. Kiiresti kujunes ta autoriteetseks rahvajuhiks ja jäi selleks elu lõpuni. Ta võitlusväljad olid eesti keel, eesti kool, eestlaste vaimulik teenimine ning kitsamalt Eesti Kirjameeste Selts. Teadlasena keskendus ta eesti vanavara, s.o rahvaluule ja keeleainese kogumisele. Tema poolelijäänud tööde edasiviimiseks loodi pärast ta surma Eesti Rahva Muuseum.

Jakob Hurt maeti Tartusse. Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed võtsid oma vilistase ja asutaja puusärgi Sankt-Peterburgi – Tartu rongilt ning kandsid kätel Vanemuise uude teatrimajja, mille Hurt oli pool aastat tagasi sisse õnnistanud. Tohutu rahvahulga saatel viidi Hurda põrm seejärel Maarja kalmistule, kus ta viimse puhkepaiga leidis. Aga eesti rahvas mäletab Jakob Hurta täna ja kauemgi.

EK

Jakob Hurt

Sündinud: 10/22.07.1839 Põlva kihelkond, Vana-Koiola vald, Himmaste küla, Lepa talu.

Isa: kooliõpetaja Jaan Hurt (19.06.1818–23.12.1861), isa: Jakob, ema: Eva snd Hindrik.

Ema: Marie snd Kurvits (1818–31.10.1898), isa: Juhan Kurvits.

Õed-vennad: Otto (1839), Eva (1844), Ann (1848).

Õpingud: 1849–52 Põlva kihelkonnakool, 1853–54 Tartu kreiskool, 1855–58 Tartu gümnaasium, 1859–64 Tartu ülikooli teoloogiateaduskond.

Akadeemiline kuuluvus: Eesti Üliõpilaste Selts.

Prooviaasta: 1867 Otepääl Moritz v. Kauzmanni juures.

Ordinatsioon: 12.11.1872 Tartu Maarja kirik.

Teenistuskäik: 1872–80 Otepää koguduse õpetaja (intr 3.12.), 1880–1902 Peterburi eesti Jaani koguduse õpetaja, 1880–96 kaardiväe diviisi pastor.

1865–66 Hellenurme mõisa koduõpetaja, 1868 gümnaasiumi nooremõpetaja Kuressaares, 1868–72 Tartu gümnaasiumi vanade keelte ja geograafia õpetaja, 1881– Peterburi V gümnaasiumi usuõpetaja, 1884– Peterburi Katariina tütarlastegümnaasiumi usuõpetaja.

1862 Õpetatud Eesti Seltsi liige, 1866 Vanemuise seltsi auliige, 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee president, 1871 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi president, 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi president, 1886 kaitses Helsingi ülikoolis doktori kraadi.

Aumärgid: 1888 kuldne rinnal kantav jutlustajarist, 1900 Stanislause ordeni II järk, 11.02.1905 Konstantini medal (Keiserliku Vene Geograafia Seltsi kõrgeim autasu).

Laulatatud: 22.07.1868. Abikaasa: Eugenie (snd Oettel).

Lapsed: Mathilde (16.09.1869–1953), Max (28.06.1871–1938), Rudolf (18/30.11.1874–28.12.1917/10.01.1918), Hildegard (16.10.1873–01.02. 1877), Linda (22.12.1877–1956), Helmi (09.04.1879–26.08.1881).

Surnud: 31.12.1906/13.01.1907 Sankt-Peterburg.

Maetud: 04/17.01.1907 Tartu Maarja (Raadi) kalmistu.

Allikas: EELK kodulehekülg/Vaimulike elulood

Üks kommentaar artiklile “Jakob Hurt: Saagem suureks vaimult”

  1. Külaline ütleb:

    ;)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)