Jah, Issand, sa oled mulle armas

Kui nüüd  Jeesus jüngritega oli einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?» Peetrus ütles talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!» Jeesus ütles talle: «Sööda mu tallesid!» Tema ütles talle veel teist korda: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?» Ta vastas talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!» Jeesus ütles talle: «Hoia mu lambaid kui karjane!» Tema ütles talle kolmandat korda: «Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: «Kas ma olen sulle armas?» Ja ta ütles temale: «Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas!» Jeesus ütles talle: «Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa ennast ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha!» Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: «Järgne mulle!»
Jh 21:15–19
«Inimene, kas sa armastad mind?» küsib Õnnistegija ka täna meie käest. Jumala armastus, mis meile on ilmutatud Kristuse ristisurma ja ülestõusmise läbi, on tõeks saanud. Ilmunud Issand, kes viimast korda räägib Peetrusega, tahab saada tõestust selle kohta. Ja ta ei kõneta teda kui Petrosi ehk kaljut, vaid selle nimega, millega teda kord apostliks kutsuti. Oli ta ju kord oma Issandat petnud, kui ta teda kolm korda salgas. Nüüd nõuab Ilmunu kolmekordset kinnitust.
Ja Siimon kinnitab. See tundub mitte niivõrd kahe mehe kõnena, kuivõrd liturgilise tekstina. See on vanne, mida tuleb kinnitada. Kuigi Peetrusele muutub see kordamine tüütavaks, nii et ta juba emotsioonidesse langeb. Ja mida pakutakse vastu? Minemist sinna, kuhu ei soovita, mis tähendab samasugust loobumist, kannatust, surma kui Jeesusel. Tõelist andumust, milles ei ole erandeid ega kompromisse.
Me võime tihti küsida, miks ei pakutud Peetrusele, see on kirikule, maapealset võimu, heaolu ja kõike seda, mida inimene himustab. Me elaksime tänagi siis võib-olla kui «või sees». Aga ei, Jumalal on oma rahvaga teine plaan. Nii nagu Jeesuski Pilaatusele vastas, et «minu kuningriik ei ole siit maailmast.»
Hea karjase pühapäeval me rõõmustame Issandast, et ta meile karjaseks on antud. Ta armastab oma lambaid ja viib nad heale rohumaale. Aga ka eksijate eest hoolitseb ta, paludes nende eest igal päeval oma taevast Isa. Ta ei esita oma armastusele tingimusi, vaid armastab jäägitult. Sest ta ongi ju armastus!
Aga kuidas on lood meiega? Kas suudame meiegi nii armastada või armastame ainult siis, kui teda meile vaja on, ja unustame, kui meil niigi hästi läheb. Peetrusest sai tõeline karjane. Ta jäi Jeesusele truuks surmani, jagades pärimuse järgi sama traagilist saatust kui Issand. Ta suri oma usu ja oma Issanda pärast. Meie käest ei nõuta tänapäeval nii suurt ohvrit, sest võime oma Jumalat hirmu tundmata teenida. Meil on rohtu, mida tema lambukestena võime oma hingeõndsuseks süüa. Pigem on küsimus selles, et rohtu nagu jätkub, aga lambaid ei ole.
Kaasaegne inimene püüab olla enda arvates teistsugune kui tookord oldi. Arvatakse ise oma asjadega hakkama saavat ja Jumalatki võivat uskuda nii, et kirikut ega kogudust vajagi ei ole. Aga nõnda ei õpeta Jeesus. Igal pool, kus ta liigub ja tegutseb, saadab teda rahvahulk, rõhutades, et ta on hea karjane.
Kristliku kirikuna tuleb meil seda missiooni edasi kanda. Me oleme karjaks loodud ja teame, et meie kohus on oma karjast järgida. Mitte ainult siis, kui ta meil kunagi meelde tuleb, vaid iga päev! Ega muidu ilmaasjata ei nõua Kristus Peetruselt kolmekordset kinnitust.
Leeriõnnistusel tõotavad konfirmeeritud mitme jah-sõnaga ustavust oma Jumalale – ja kui tihti näeme neid hiljem oma kirikus? Või loeme konsistooriumi otsustest, et meie ametivendi ja õdesid on kustutatud vaimulike nimekirjast, sest nad pole aastaid ühtegi vaimulikku talitust pidanud. Aga nad on ju tõotuse andnud järgida teda nagu Peetrus. Kas siingi ei vajaks me tõotust nagu Siimon, keda Jeesus kui kõige lähemat kaaslast tundis, küsides päevast päeva tüdimuseni: «Kas sa ikka armastad mind?»
Või on jumalaarmastusegagi nii nagu tänapäeval inimestevaheliste suhetega. Täna olen kellegi suhtes oma armastusest kas või pime ja homme näen tas suuremat vihkajat.
Idakirikus on ilus komme keset kirikut riietada piiskoppi liturgilistesse rõivastesse. Noored diakonid seovad talle vöö vööle ja panevad talle kuue selga, talutades seejärel auväärse vana mehe altarisse, et alustada liturgiat. See on kogudusele tänasest kirjakohast ilusam näide. Jätkem siis meiegi kõik oma tujud ja eelarvamused ning laskem ennast talutada sinna rohumaale, kus on hea karjane – meie Lunastaja. Aamen.

Valdo Reimann,
Jõgeva koguduse õpetaja