Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jagagem päris lugusid

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Teise ülestõusmispüha hommikul Viljandis toimunud palvushommikusöögil kõneles Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Juko-Mart Kõlar muuhulgas tehisintellekti võimalustest ja väljakutsetest. Tehisintellektilaadne tarkvara ChatGPT on juba praegu suuteline koostama üliõpilastele etteantud lähteandmete põhjal referaate, esseesid ja muidki loovtekste (minugi lapsed lasid sel kirjutada eluleiva teemalise jutluse, mis, tõsi küll, kantslisse ei jõudnud). 

Veel enamgi, tehisintellekti jaoks pole probleem koostada Gogoli stiilis näidend, mille peategelasteks on Marko Tiitus ja krokodill Gena. On aga siiski üks asi, mida tarkvara ei ole suuteline meile pakkuma ja millele Juko-Mart Kõlar tähelepanu juhtis: tehisintellekt võib luua loominguliselt küpse teksti, aga ta ei saa anda meile seda kogemust, mis tekib siis, kui ma ise selle tekstiga loomevaevas ja sünnitusvaludes olen, koos tekstiga kannatan ja rõõmustan. Kuid ainult selliste kogemuste läbi saab inimene kasvada inimesena.

Kui kaks Jeesuse jüngrit olid ülestõusmise päeval minemas Jeruusalemmast Emmause poole, siis nende teed käies, vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ja küsis neilt: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?“ (Lk 24:13–17) Mis lood need on, mida meie omavahel veeretame – õhtusöögilauas, koosolekute kohvipausidel, sotsiaalmeedia postitustes, jalutuskäikudel pere või sõbraga, jumalateenistusele tulles või sealt minnes? Kas need on päris lood – lood, mis on kasvanud koos meiega, lood, millega koos me oleme kannatanud ja rõõmustanud, lood, mis on saanud osaks meist endist? Või on need pigemini tehisintellekti kirjutatud lood, mis võivad küll olla sõnastuselt kaunid ja süžeelt vaimukad, aga millesse pole kätketud meie ise ega meie elu?

Olen viimasel ajal aina enam hakanud hindama päris asju: ehedaid ja teesklemata tundeid, suhteid, mis kasvavad ja küpsevad ühistest kannatustest ja rõõmust, inimeste elulugusid ja elukogemust. Need mõjuvad alati kui sõõm värsket õhku aina tehislikumaks ja kunstlikumaks muutuvas maailmas ja suhetes. Ilmselt ei ole ma ainuke: hiljuti on vaataja ette jõudnud mitu Eesti autorite filmi, mis just niisugustest päris asjadest räägivad – olgu nimetatud Anu Auna portreefilm „Vetelkõndija“ Kristiina Ehinist või Anna Hintsi „Savvusanna sõsarad“. Mõlemas filmis rulluvad vaataja ette väga isiklikud lood, kogemused, valud, igatsused, armastamised, haavatasaamised ja tervenemised. Kohati nii isiklikud, et vaataja võib lausa piinlikkust tunda, aga just niisugused päris lood aitavad meil inimestena kasvada.

Viimastel aegadel oleme hakanud oma kirikus rääkima arutelukultuuri arendamisest. Olen oma koguduses pühapäevasteks kirikukohvideks asetanud laudadele kaks küsimust, millest esimene on „Kuidas sul (päriselt) läheb?“. Ma ei arva, et selle mõnekümne minuti jooksul peaks kohvilauas toimuma totaalne avanemine, piht või hingepuhastus. Aga midagi võiksime ka selles põgusas kohtumises üksteisega jagada, mis on ilus, valus ja päris. Kasvõi selleks, et kinkida kaaslasele äratundmise hetk või eestpalveteema. Et kui ülestõusnud Jeesus meie kõrval seisatab ja küsib, mis lugusid me omavahel veeretame, siis ei peaks me talle vastama, et need on lood eilsetest päevauudistest, tenniseturniirist või tõsieluseriaalist. 

Inimest võib ainsana muuta kas intensiivne kannatuse või armu kogemus. Kristuse ristil saavad need kaks kokku – kannatus ja arm. Kannatusnädala ja ülestõusmispühade evangeelium jutustavad meile loo päris asjadest: sõprusest ja reeturlikkusest, täitunud ja täitumata unistustest, usaldusest ja kahtlusest, kannatusest ja valust, üksindusest ja surmast ning lõpuks ülestõusmisest – kõike eelnevat lunastavast ja ületavast kogemusest. Kristusest, kes on meie eest kannatanud, surnud ja üles tõusnud, ning elab igavesti. Elab meiega ja meis. Elab, et meiegi võiksime elada päris, ehedat ja elusat elu ning veeretada lugusid, mis aitavad meil inimestena kasvada, avarduda ja üleneda.

Õnnistatud ülestõusmisaega!

 

 

 

 

Marko Tiitus

assessor