Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jagades vastutust jõuab rohkem

22.06.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Sirelite õitsemise ajal Vastseliina kirikuaias: Helve Niido (paremalt), Aare Juhkam, Toivo Hollo, Õie Ruus ja Jaan Niido. Liina Raudvassar

Kogudusliku töö tulemuslikkus sõltub suuresti tublidest vabatahtlikest, teab Vastseliina pastor Toivo Hollo, kes 1. nelipühal võttis peapiiskopilt vastu EELK Teeneteristi III järgu ordeni.

«Mis me ilma õpetajata oleks, toda ei taha kohe mõeldagi,» usaldab Helve Niido ajakirjanikule tasandatud häälel, mis pole mõeldud jõudma köögi ja talvekiriku vahel askeldava õpetaja kõrvu. «Too oli üks lumerohke külm talvepäev, kui tulime õpetajat valima, ka vanad inimesed kaugel kirikust,» meenutab naine viimaseid koguduseõpetaja valimisi. Aga kirikus on ta käinud ka teiste õpetajate ajal. Meenutab hea sõnaga Jüri Vallsalu ja Ove Sandrit, kes mõlemad olid Vastseliina jõudes noored ja hakkajad vaimulikud.
«Tulge, sest kõik on juba valmis,» kutsub Toivo Hollo, märkides pärast söögipalvet rõõmsalt, et «töökeeleks» võiks võtta võru keele, nagu siinmail kombeks. «Meil on siin igal pühapäeval tsäilaud,» selgitab ta sooja jooki välja valades. Lauda istujad on õpetajaga nõus, et rikkus pole mitte see, et kohvilaud saab kaetud, vaid see, et jagub inimesi. Inimesed on suurim rikkus igas koguduses.
Õpetaja palvel on tavapäratul nädalapäeval kiriklasse tulnud need tublid töötegijad, keda peapiiskop kiriku nimel tehtu eest tänas. Vastseliina kogudusest leidsid peale õpetaja veel äramärkimist kirikuteenija Helve Niido koos kirikuvanemast abikaasa Jaan Niidoga ja kirikuteenija Aare Juhkam, kes said aukirja, ning nõukogu liige Õie Ruus, kellele anti tehtu tunnustuseks tänukiri.
Kõik on sama meelt, et auhinna saamise nimel pole nad kiriku juures küll midagi teinud, aga tänu on meeldiv saada ning seda tuleb võtta kui tunnustust eluviisi eest.
Mis on kirikuteenija ülesanne? «Peab kütma, koristama, kiriku ust avama,» loetleb Helve Niido. Ta räägib, et kui abikaasa veel autoga sõitis, eelistasid nad Vastseliina kirikus käia, aga nüüd piirduvad Misso abikirikuga, mis asub kodu lähedal ja kus nad mõlemad jõudumööda abilisteks on. On seda olnud 1993. aastast, mil õp Ove Sander neile vastava ettepaneku tegi.
Vastseliina kirikus on neli kirikuvanemat, rahvakeeles vöörmündrit, kes jagavad ülesandeid nõnda, et kõik ei ole ametis just igal pühapäeval. Kord on nii, et õpetaja teeb aegsasti graafiku, jagades pühapäevad meeste vahel ära. «Aarest, kes peab bussijuhi ametit, sõltub tööjaotus,» selgitab Hollo, kes jälgib, et kõik oleks kiriku juures nii, nagu peab.
«Laulusõnad tuleb üles riputada, armulauariistad korda seada ja kirikukella helistada – tund ja pool tundi enne teenistust ja vahetult pärast jumalateenistust,» nimetab Aare ülesandeid kirikuvanemana.
Aare abikaasa on enda peale võtnud altarile lilled seada. Õpetaja meelest on see suur asi, kui keegi kogudusest kasvõi mõne väikese ülesande enda kanda võtab. On oluline, et vaimulik sellist tegu märkaks ja tunnustaks: «Kui vaimulik lükkaks ühel pühapäeval lahke tooja lilled tagasi, et ah mul on juba need varutud, ega siis teine kord neid enam ka toodaks.»
Kuidas tõmmata koguduseliikmeid aktiivsemasse tegevusse? See on sisetunde küsimus, arvab Hollo, lisades veendunult, et «kirikusse ei ole võimalik saada inimest vastu tahtmist». Kes tuleb, jõuab siia südame kutsel, arvab Hollo. Mida tähendab aga olukord, kus üks töötegija läheb ja kohe asendajat pole, teab ta vägagi hästi. Meenutab, kui otsis organisti ning leidis tubli abilise alevi lastemuusikakoolist. Õpetaja mureks on, kuidas töötegijat selles ametis hoida, mis rahas mõõdetavat tasu ei taga.
«Ma ei kujuta ette, et hakkaksin mõnes teises kirikus käima,» tunnistab Vastseliina koguduse nõukogu liige Õie Ruus, kes Võrus elades ei pea paljuks lisaks teenistustele veel ka koguduse kooris kaasa lüüa. «Siin on mu juured, siin kirikus käimine on minu suguvõsa traditsioon,» kinnitab naine.
Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)