Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jaani koguduse noortekas kirbuturuga

03.02.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Tallinna Jaani koguduse noored tunnevad end üheskoos mõnusalt. Helen Kuldkepp

«Ah mis need noored ikka tänapäeval peale kooli teevad! Õppida on ju nii palju, et hea on, kui neil hingetõmbamisekski aega jätkub.»

Tühjagi me nii hädised oleme! Tallinna Jaani koguduse noorte seas on hinnas ülimalt vägev noortekas. Tulime kokku, jõime teed, ajasime juttu, rääkisime elust – nagu ikka. Kuid samal ajal käis ka vahva kauplemine asjadega, mida me ise enam ei vajanud. Kes müüs maha oma vana mälupulga, kes kauples kontsakingadega. Osa müüs ka raamatuid, mis olid neil endil juba unarusse jäänud.
Näiteks mina sain osta vägeva anekdoodiraamatu oma keemiaõpetajale. Müüdi ka CDsid või koguni käsitööd. Sai osta väikese isetehtud armsa ning pehme südamekese, mis maksis vaid 50 senti. Pakuti ka vanemat sorti kaameraga pildistamisteenust. Ainuke vahe kaasaegse tehnikaga oli selles, et pilti ei saanud kätte kohe, näiteks QR koodi alusel, nagu noored on harjunud, vaid ilmutusele kulus kõvasti aega, enne kui tekkis lootus pilti ka päriselt näha.
Kui oli veedetud aega kaubeldes, võtsime veel viimased teelonksud, pistsime paar kommi põske ning avasime piiblid, et arutada koos Jumala sõna üle. Eks see ole ikka peamine põhjus, miks me tavaliselt kokku saame.
Lugesime Matteuse 25:10–13. Arutasime, et kui Jumal tuleks, kas meie oleksime valmis temaga olema ja liituma või mitte. See pani tegelikult tõsiselt mõtlema, kas just mina olen selleks valmis või mitte.
Sel korral oli meiega ühinenud tore sõbralik norralane, kes rääkis juba täiesti arvestatavat eesti keelt. Ta jagas oma arvamusi ja kogemusi Piibliga. Huvitav oli teda kuulata. Muidugi haarasime ka laulikud ning laulsime kohe päris mitu laulu, nagu ikka tavaks on.
Pärast seda tegime paar kiiret mängukest ning ühise lõpupalve. Palvetasime kõik koos üksteise murede ja rõõmude eest. Tore oli tunda, kuidas üks ühine impulss meid ühendas ja köitis.
Lõpuks, pärast ühist koristamist, ajasime veel üksteisega juttu, lõime patsu sõpradele, keda polnud ammu näinud, korjasime kokku ka meie suure turu ja jätsime üksteisega järgmise nädalani hüvasti. Kõik müümata jäänud kaubad viidi Humanasse heategevuseks.
Karl Hendrik Bachmann

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)