Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Jaan Varikut 100. sünni­aasta­päeval meenutades

03.10.2012 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kui püüda ühe lausega õpetaja Varikut iseloomustada, siis kõlaks see nõnda: «Kokkulepetest ja lubadustest peetakse kinni!»

Kui oli lubatud helistada, siis helistati kokkulepitud ajal. Kui oli tarvis midagi teha, siis tehti seda just täpselt nii, nagu kord nõudis. Selline käitumine oli üks paljudest põhjustest, miks praost Varikut austati nii koguduses kui väljaspool kogudust.
Ta oli kõigiga võrdselt korrektne. Sellest tulenev kindlustunne tekitas turvalisust, kuigi nendel inimestel, kel endal need omadused puudusid, võis Varikuga suhtlemisel tõsiseid raskusi olla.
Minu mälestused õpetaja Varikust on õieti minu perekonna mälestused. Oleme kolm põlvkonda Rakvere Kolmainu koguduse liikmed. Õpetaja Varik ristis ja leeritas meid või mattis meie surnuid. Õpetaja Variku juures olin ma prooviaastal. Kodus suhtuti nii temasse kui tema eel olnud hingekarjastesse suure lugupidamisega.
Ei olnud kommet ega põhjustki oma õpetajat kritiseerida. Päris pikka aega kestnud nõukogude ajalgi ei loobutud õpetajast või kirikust. Ilmselt oli mind nii kasvatatud, et juba lapsena suhtusin õpetaja Varikusse aukartusega. Mõeldamatu oleks olnud teise kogudusse või õpetaja juurde minek, nii nagu me seda tänapäeval, pieteeditunde puudumise ajastul sageli näeme.
Praost Varik ei olnud nn rahvamehe tüüp. Ta ei muutunud oma koguduse liikmete vastu iialgi familiaarseks. Teatav distants aga ei tähendanud lahkuse puudumist. Õpetaja Varik oli suurepärane hingehoidja. Temaga kõnelemine andis vaimulikku tuge tema aja lõpuni. Mõtlen vahel, kui koormav võis Varikul olla kellegi kaeblemist kuulata n-ö murtud küüne pärast, kui kuulajal endal võis olla oda rinnus.
Varik ei tülitanud kogudust oma muredega või eraellu puutuvaga, kuigi ka temal oli väga raske. Praost Variku parim eluperiood langes aega, kui enamlased tema isa ja venna mõrvasid, kui ta ise mingi ime läbi mobilisatsioonist ja küüditamisest pääses. Aga just rääkimata sõnadega suutis Varik oma eluga kogudusse jälje jätta.
Ta oli väga töökas, aus ja haritud. Siin meenub, kuidas teda häiris, kui ühiskonna teenistuses olevad inimesed ei pööranud tähelepanu sellele, kuidas nad ennast oma emakeeles väljendavad, nii kirjas kui kõnes. Nende hulgas ka pastorid.
Tema enda jutlused olid näide sellest, kuidas liigsete sõnadeta pühakiri kuulajale selgeks sai. Mäletan, et üks koguduse liige ütles kord, et õpetaja Variku jutlused olid nii selged, et need kuni järgmise jutluseni sõna-sõnalt meeles seisid.
Nagu juba öeldud, puudus õpetaja kõnes odav rahvamehelikkus. Nagu kõiges muuski valitses jumalateenistustel nauditav kord. Jumalateenistused algasid alati täpselt kell 11. Kirikusse oli kuulda käärkambri seinakella ühtteist lööki. Käärkambri uks avanes ja samal hetkel, kui õpetaja kirikusse astus, alustas organist koraalieelmängu.
Praost Varikuga lõppes Rakveres üks ajastu ja andis koha uuele. Ometi tekib ikka tahtmine otsida uue varjust kõigutamatut ja turvalist vana. Mul oli o m a õpetaja – hingekarjane selle sõna kõige suuremas tähenduses.
Margit Nirgi,
Haljala koguduse õpetaja

Jaan Varik
Sündinud Tartus; isa Jaak Varik oli usuõpetaja ja teoloog
Ordineeritud 31. mail 1936
Teenis Rakvere Kolmainu kogudust 53 aastat (1936–1989).
Oli abipraost, praost, kirikukogu liige, assessor

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)