Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jaan Urvet: mis siis, et kaheksa, ka üks on tähtis

21.06.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jaan Urvet, Ruhnu kirikud ja Harri Reinult kingiks saadud Piibel. Jaanus Torrim

Liivi lahes asetseval 11 ruutkilomeetri suurusel Ruhnu saarel elab aasta ringi umbes 60 inimest. Koos suveruhnlastega moodustavad nad kogukonna, kellele muinasjutuliste metsade, imeliste randade, kahe kiriku ja puhta loodusega paik on südame külge kasvanud.

Mai keskel toimunud merereisil Ruhnust Gotlandi jäi silma terava ja helge pilguga mees, kel sonimüts peas ja Ruhnu triibuline vest seljas. Hiljem selgus, et tegemist on Ruhnu vallavanema ja ka koguduse juhatuse esimehe Jaan Urvetiga (68), kes jahil Palsa keset Läänemere laineid oli valmis Eesti Kiriku lugejatega jagama oma elu ja mõtteid kogukonnast. Ka näitleja ning lavastajana leiba teeninud Jaan kõneleb läbitunnetatult – pilk on suunatud tulevikku, taustal mõtestatud minevik. Pärast katsumusterohket tormiööd merel pole võimalik kasutada pöördumisel muud sõna kui „sina“.

Kuidas leidsid tee Ruhnu?
Jaan Urvet: Sattusin esimest korda saarele 2006. aastal. Otsiti projektikirjutajat. Olin mitmesugustes projektikomisjonides osalenud, ka kõrgkoolides õpetanud, pakkusin enda oskusi. Kirjutasime aasta jooksul 19 projekti ja kõik said 100% rahastuse. Millegipärast tolleaegsel vallajuhil tekkis arusaam, ehk täiesti põhjendamatult, et mul on ambitsioonid valla suhtes. Töötasin siis Tallinna linnavalitsuse allasutuse juhina, Ruhnus käisin paar korda kuus ja mingeid plaane ei olnud. Kuigi tõesti – Ruhnu läks mulle südamesse. Kuna koostööd valla juhiga ei tulnud, siis tõmbusin tagasi. Iga aastaga süvenes teadmine, et rohkem Ruhnu ei satu.
2014. aastal helistas mulle Ruhnu volikogu liige ja kutsus vallavanemaks. Olin sel ajal olnud aasta Rae valla volikogu liige ja mõtlesin, et proovin. Kui paar kuud olin töötanud, siis sain aru, millega tegemist on. Kui oleksin pisutki ette teadnud, siis poleks vast nõustunud.
Ruhnu tuleku kasuks rääkis ka see, et soovisin keskkonda vahetada, olla loodusele lähemal, närvilisest ühiskonnast kaugemal. Nüüd on kolm aastat täis saamas, olen õppinud väga palju. Naudin neid õppimise hetki ja kui selle eest veel tasu ka saad, siis see on tõeline taevalik kingitus.

Oled sellest aastast ka Ruhnu koguduse juhatuse esimees. Kuidas kogudusega side tekkis?
Juba 2006. aastal kohtusin Harri-Johannes Reinuga. Olin üllatunud, et tol ajal oli valla koostöö kogudusega tagasihoidlik. Järgmisel suvel korraldasime kirikus meeskoori kontserdi. Plaane oli teisigi. Püüdsin ikka käia ka hommikuti kell kaheksa hommikupalvustel. Tavaliselt olin ainuke kirikuline. Kirik oli ja on mulle loomulik saare osa.
Parim mälestus õpetaja Reinust: olin temaga vaid paar korda kohtunud ja ehk oma arvamust natuke liiga sirgjooneliselt avaldanud ning ootasin tema poolt sarnast käitumist, ent tema saatis mulle vastuseks Piibli. Mul on väga unikaalne kingitus – Harri kingitud piibliraamat, mis on kodus aukohal. See oli tõeliselt eetiline sõnum: andesta ja mõista. Meeles on ka tema naeratus. Ta naeratas ka siis, kui „ei“ ütles. Ei teagi teist sellist Eesti kirikuinimest. Ehk siiski minu enda ristiisa, kes oli Jõelähtme kirikumees Peeter Rauam. Tema kaitset olen tundnud kogu oma elu jooksul.
Ruhnus ei saa ühtegi institutsiooni lahutada, eraldiseisvaks kuulutada. Kõik, mis saarel asub, peab olema koostöös. Ehk pole tõesti hea neid ameteid siduda – vallavanem ja juhatuse esimees –, aga ma küsisin endalt, et kui mitte mina, siis kes. See pole mingi auamet. On ka palju bürokraatiat ja kirjatööd. Eks natuke ka rahastusallikate otsimist.

Ava veidi oma elulugu. Oled sündinud Siberis.
Mu ema küüditati 1946. aastal. Tema mees Eduard, kes oli Tallinna linnavalituse jurist, viidi vangilaagrisse juba 1940. aastal. Tagasi ta ei tulnud. Nad jõudsid abielus olla vaid neli kuud.
Mina sündisin 1948. aastal. Mu isa on vene rahvusest arst. Olen teda korra näinud, otsisin Punase Risti abil üles. Siberist palju ei mäleta. Unenägudes näen vahel kõrgeid Kama jõe kaldaid Solikamski rajoonis. Mäletan tagasitulekut. Ema vabanes Siberist hiljem. Mind saadeti kolmeaastasena Eestisse vanaema juurde ühe Leedu naisega. Rääkisin tol ajal vene keelt. Vanaema oli tsaariaegne inimene, meil suhtlemisega probleeme ei olnud. Lasteaias õppisin kiiresti eesti keele selgeks.
Harjusin vähem kui aastaga vanaemaga ja see on uskumatu, et lahusolek emast väga mõjutas meie suhteid. Ajal, mil teda kõige rohkem vajasin, oli ta kaugel. Keeruline vahekord jäi meil kuni tema elu lõpuni. See polnud meie kummagi valik.

Küüditamine ja andestamine.
Kogu meie riigi saatus on olnud keeruline. Mu ema ütles Siberist tulles, et see oli tema saatus ja pole kedagi süüdistada. Ehk oleme ise midagi valesti teinud. Kõik, mis meiega juhtub, on mingi õpetus, väljakutse, kogemus. Kas saad hakkama, on küsimus. Inimene on tegelikult ääretult võimekas. Lihtne on alla anda, aga me pole nii nõrgad.
Kõik asjad elus on omavahel seotud. Olen aru saanud, et kui ma käitun mõne inimesega vääritult, siis see tuleb mulle tagasi, ja vastupidi. Andestamisega on mul probleeme olnud, ehk on ka praegu, aga minu abikaasa Krista on suur andestaja. Olen temalt palju õppinud.

Kuidas sai sinust ristiinimene?
Kui ema Siberist naasis, siis esimese asjana lasi ta mind 1955. aastal ristida Tallinna toomkirikus. Mäletan perfektselt ilma, ristivanemaid. Kõik toimus kinniste uste taga, aga oli väga pidulik. Ristimise ajal tahtis ema mult juustelt vee ära pühkida, aga ma ei lubanud, sest see oli mulle püha vesi. Mind ristis õpetaja Rein Preemet, hiljem ka leeritas ja laulatas abielu.

Kas jäid toomkogudusega seotuks?
Formaalselt jäin, aga noorus tuli peale. Eks kogu ühiskondlik suhtumine mõjutas. Kaugenesin kirikust. Ei väärtustanud tol ajal usku ja kristlikke väärtusi nii nagu praegu. Ent kogu aeg teadsin, et tahan oma väljavalituga paari minna altari ees. Väga kartsin, et tal seda soovi ei ole. Aga see oli vastastikune. Töötasime oma tulevase abikaasa Kristaga siis mõlemad nukuteatris näitlejatena. Ta oli mu esimene valik.
Minu jaoks on pereelu püha. Andsin lubaduse, et mul saab elus olema üks abikaasa. Ja nii on läinud. Raskusi on muidugi olnud. Kohvrid on olnud mitu korda pakitud, aga kohvri lukku lõplikult kinni pole pannud. Oma kolm last ristisime ka kiiresti. See oli loomulik protsess. Praegu on pojad Rap­la koguduse liikmed, tütar on jäänud toomkogudusse.
Lähedasemad seosed usuga on tekkinud viimastel aastatel. Olen varem isegi peljanud sakraalkoda. Ta on olnud minu jaoks sünge. Vaimulikus mõttes olen koju jõudnud Ruhnus. Seal mõistsin, et pühakoda on loomulik osa elust, seda ei pea kartma. Viimasel ajal tunnetan, et olen kõige raskematel hetkedel Jumalalt abi saanud. Õhtuti lõpetan päeva koos temaga. See on minu jaoks väga intiimne tegevus. Ei eksponeeri seda.
Kui kuulen irooniat või halvustamist usu suhtes, siis on kahju nendest inimestest. Äkki see on mingi poos? Rasketel hetkedel pöörduvad paljud Jumala poole, usk on meis kõigis olemas. Tavaelus ehk varjatakse neid tundeid. Usk, lootus, armastus – need on kõige olulisemad.

Ruhnu kogudusel on praegu kaheksa liikmesannetajat. Esmapilgul vähe, aga 50-60st püsielanikust polegi protsent nii väike.
Näen, et see pole formaalne kuulumine. Mis siis, et kaheksa, ka üks on tähtis.

Mis plaanid on juhatuse esimehe ametis?
Meil on praegu puhtalt finantsmured. Eelmisel aastal seadsime turistidele sisse pileti kirikute külastamiseks, mis oli paljudele ootamatu. Kirik on siiski ka mälestis. Oli kaks eurot, tõstsime viie euro peale. Hinna sisse kuulub ka koguduse ja kirikute ajaloo tutvustamine. Vajame sissetulekut, et hooneid korras hoida. Mida rohkem oma pühakodasid väärtustame, seda rohkem teevad seda ka teised. Alguses räägiti, et see on jumalateenistusel osalemise pilet. Seda pole kunagi olnud.
Uue vaimuliku Jaanus Torrimi tulemisega on kirikud saanud rohkem Ruhnu elu osaks. See, kuidas Harri Rein toimetas, oli väga sümpaatne, aga vahel tundsid, et koostööd ja inimestega suhtlust jäi väheseks.
Väga meeldiv kogemus oli kiriku koristamise ajal. Kooliõpilased küsisid luba, et torni minna. See oli neile esmakordne ja vaimustav kogemus. Nad kilkasid õnnest. Olin siiralt rõõmus, et lapsed leidsid tee kirikusse, et see on samuti nende kodusaare osa.

Mida tooksid esile oma varasemast töökogemusest? Oled olnud näitleja, ka lavastaja.
Pärast näitejuhtimise õppimist pedagoogilises instituudis töötasin nukuteatris näitlejana. 54aastaselt astusin lavakunstikooli magistrantuuri, õppides lavastajaks koos selliste noorte kuulsustega nagu Märt Avandi ja Ott Sepp.
Lavastamine pole minu jaoks olnud tavatähenduses leivatöö, ent kui olen leidnud materjali, mis mind väga kõnetab, siis olen selle ka lavale toonud. Minu eluprojekt oli Peruu kirjaniku Alonso Alegria näidend „Niagaara“, mille lavastasin ja olin ka osatäitja. Etendasime seda 14 riigis, kõikides maailmajagudes. Reisimine avardas meeletult maailmapilti ja andis äratundmise, kui hea elupaik on Eesti.
Praegu pean Ruhnut oma koduks. Paik on väga turvaline. Kui saan ise oma koduahju kütta puudega nii soojaks, kui tahan, siis annab see kodutunde. Ruhnus vabanen urbaniseerunud ühiskonnast, mida inimene tegelikult üldse ei vaja. Kui käin Tallinnas, siis on tunne, et olen sattunud mingisugusesse virtuaalmängu, kus keegi juhib, vajutab nuppe.

Millisena näed Ruhnu tulevikku, on teil noori?
Usun Ruhnusse. Inimesed vajavad usaldamist ja nende initsiatiivi tuleb toetada. Ehk kaob siis mõtlemine, et teised võiksid teha, ja jõutakse endalt küsimiseni, et mida mina saan teha. Kui sellele tuult tiibadesse anda, siis küll ta edeneb. Ikka satub siia ka mõni noormees ja toob oma pere kaasa.

Oled tee Jumala juurde leidnud Ruhnus. Kas kõigil on oma väikest „Ruhnut“ vaja?
(Kindlalt! – K. L.) Absoluutselt. Väga meeldib, kui käin kirikus midagi tegemas, siis lapselapsed tulevad kaasa. Märkan, kuidas neile on kirik loomulik koht. Nad teavad ka, mida tohib, mida mitte. Tuletavad mulle meelde, kui mõne asja unustan, või annavad turistidele selgitusi. See on see, millest mina lapsena ilma jäin.
Olen õnnelik, et mul on olnud huvitav ja rikas elu. Mind on hoidnud usk Kõigevägevamasse. See on taevalik kingitus. Kui vaatan praegu oma endisi kolleege, kes ehk hakkavad juba elust kokkuvõtteid tegema, siis mina plaanin veel mitmekümneaastast tulevikku.
Kätlin Liimets

Jaan Urvet
Sündinud 7.9.1948 Venemaal represseeritu peres.
Ruhnu vallavanem, Ruhnu koguduse juhatuse esimees.
Haridus: Tallinna Pedagoogiline Instituut (1971, kultuurhariduse erialal), Eesti muusikaakadeemia kõrgem lavakunstikool (2004 mag lavastaja erialal). Täiendanud end regulaarselt kursustel kodu- ja välismaal.
Töötanud: Tallinna linnavalitsuses, Eesti Nukuteatris, filmistuudios Tallinnfilm, Eesti Harrastusteatrite Liidus, Viljandi kultuuriakadeemias.
Abielus Krista Urvetiga, kolm last, kuus lapselast.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)