Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jaan Tammsalu: vaimuliku tööriistad on armastus ja tänulikkus

01.02.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

30 aastat vaimulikuna teeninud Jaan Tammsalu igatseb, et inimesed leiaksid üles tee, mis viib valgusesse ja rõõmu. Kätlin Liimets

Kuuldes keldi õnnistussõnu ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses, meenub Tallinna praostkonna praost, Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu (56), kelle ordinatsioonist möödus 28. jaanuaril 30 aastat.

Tema hingesoojus ja pühendunud, avaralt särav vaade maailmale on küllap see, mis paljudele eestimaalastele on kiriku lävepakku oluliselt madaldanud ja kutsunud uudistama imelist Issandat, kes selliselt inimeses toimib.
Kesknädalal, kui Jaani kirikus oli parajasti toimumas hardushetk ning palve- ja viiulihelid aeg-ajalt kõrvu kostsid, istusime keldrisaalis ja vaatasime koos tagasi tema 30 teenimisaastale. Tänutäheks tehtu eest pani peapiiskop Viilma möödunud pühapäeval Jaan Tammsalule kaela kuldristi.

30 aastat ei ole lühike aeg. Meenuta, kuidas sinu teenimine alguse sai.
Tegemist on lausa 31 aastaga. Aasta enne ordinatsiooni kutsus peapiiskop Edgar Hark mind oma kabinetti ja tegi ettepaneku, et ma võiksin minna esialgu praktikandina Toomas Pauli järglasena Saaremaale Valjala, Karja ja Jaani kogudust teenima. Ta tegi seda nii, et vastu vaielda polnud võimalik. Küsisin temalt arglikult agendat (jumalateenistuste käsiraamatut), mispeale vaatas peapiiskop mulle väga tõsise näoga otsa ja ütles: „Noormees, me ei tea, kas sa saad hakkama ja ega mul neid agendasid siin palju pole. Kirjuta esialgu kellegi teise agendast teenistuse osad maha.“
Olin selleks ajaks osalenud kirikulisena 10–15 teenistusel. Esimestel teenistustel, mida pidin läbi viima, taipasin, et ma tegelikult ei oska: ilma organistita võtsin valed viisid üles, unustasin usutunnistuse või meieisapalve. Kui pärast olin käärkambris nutma puhkemas, saatis Jumal toreda tädi, kes mind millegi eest, mida tema arvates olin hästi teinud, kiitis. See juhtus iga kord, kui olin jõudnud hakata mõtlema, et minust vaimulikku ei saa.

Kui vaatad tagasi nendele aastatele, siis mida märkad oma usulises arengus?
Esimene mõte on, et muutust ei ole. Olen samasugune innustunud poisike, kes aina hämmastub Jumala suurusest, võimsusest, tema üllatavatest käikudest ja olen ääretult õnnelik, et saan tema imelisel ja põneval teatrilaval olla see, keda ta liigutab, juhib ja teatud rollideks juba pikalt ette valmistab. Jah, muutusi pole palju ja ka Jumal on seesama täna, eile ja igavesti. Inimesed, kirikud ja töökohad ümberringi muutuvad, aga ma ise väga mitte.

Kui vaatad praegusel hetkel ennast kõrvalt, keda siis näed?
Poissi, kes suudab veel imestada, tunneb paljudest asjadest suurt rõõmu, tahab oma „koolitöö“, kui mitte terve, siis vähemalt pool, hästi ja põhjalikult ära teha. Ühte muutust näen: alustasin Toomas Pauli kopeerijana, sest polnud veel teoloogilist pagasit ega Piiblit põhjalikult lugenud, palveelu oli lühike, raamatuid vähe. Nüüd ma enam ei loe võõraid jutlusi, enne kui hakkan oma kirjutama. Püüan olla mina ise. Lugemust ja elukogemust on, äkki on öelda midagi sellist, mis puudutab.

Kas agenda kirjutasid ümber?
Joel Luhamets andis mulle ühe vana agenda ja Toomas Paul kinkis Piibli pühendusega „Külvivakaks järeltulijale Saaremaa vaimupõllul“. Ta saatis mind sellega teele ja aitas ka diakoni ordinatsiooni jutlust kirjutada. Kummaline on see, et 30 aastat on möödas ja mul tuleb pühapäeval jutlustada kalendri järgi täpselt samale kirjakohale tormisele veele minekust. Tookord kõnelesin, et meie, ordineeritavad, läheme merele ja loodame, et see meid kannab: et ei upu, märkame käe sirutada ja abi hüüda, et ei läheks omal jõul, oma tarkusest ja uljusest.

On sul pühapäevane jutlus valmis?
Jah, aga täna varahommikul andis Jumal paar head mõtet juurde. Vahel tasub magada, et midagi lihtsat ja ilusat juurde saada. Ütlen, et Jee­sus läks üksi palvetama, aga ta ei jätnud jüngreid rahvahulga keskele. Ta saatis nad merele. Mis oleks juhtunud jüngritega, kui nad oleksid jäänud imetlusobjektiks? Paljud suured asjad sünnivad vaikuses, imetlusest eemal. Ehk isegi seal, kus sind loobitakse kividega. Küllap ka kuldristi andmisega kaasneb natuke imetlust, ent selleni jõudmise teel on olnud ka torme ja üksildust.

Kas oled imetluse kiusatust tajunud?
Oojaa. Mina ei saa öelda, et eestlased pole tänulikud. Üks ilusamaid hetki oli Tõnis Mägi laulatuse järel, kui tuli Mikk Mikiver ja ütles hämmastavalt tunnustavad sõnad. Kui hakata arvama, et see oledki ainult sina, siis võib upakile kukkuda. See on ääretult ohtlik. Kiitus on salakaval relv, millega võidakse sind sõelapõhjaks lasta.
Meenub 14aastane poiss, kes käis Arvo Pärdiga koos Vatikanis paavstile laulmas. Kui tuli tema leeripüha, siis inimesed ei jõudnud imestada, et kuulus Pärt ühe poisi leeripühale lihtsalt klaverisaatjaks tuli. Pärt öelnud talle Vatikani reisil, et kui sul läheb elus hästi ja saavutad midagi, siis ära mine ennast täis, sest siis ei saa Jumal sinusse midagi lisada, mine kirikusse, süüta küünal ja täna Jumalat. Arvan sama: võta tänu vastu, ära ole kõrk ja põrgata see üles – siis ei riku see sind.

Mis sind on elus kandnud: mida oled kodust kaasa saanud, millised õpetajad on olnud?
Olen üles kasvanud kodus, kus inimesed on olnud erineva haridustaseme, oskuste ja võimetega. See on mulle tohutult palju andnud. Tean, et erinevus tõepoolest rikastab.
Õppisin, et pole meeste- ja naistetöid, vaid tööd, millega üks või teine hakkama saab. Et ei ole täiuslikke inimesi. Ei saa öelda, et oleksin kasvanud üliharmoonilises, imelises perekonnas, aga kasvasin kahe vanema lapsena, kes tundsid minust suurt rõõmu.
Isa oli ajakirjanik, sõnaseadmisoskusega inimene. Temalt sain armastuse lugemise vastu. Ema kaotas 15aastaselt jala, ent tegi elus kõike peale tantsimise. Temalt sain vist ääretu visaduse. Ta ütles: kui midagi väga tahad, siis saad selle, aga pead väga tahtma. Minus on seda visadust, ma ei jäta enne, kui on eesmärk saavutatud, kuigi olen ka loobunud, käega löönud. Aga olen endale tõestanud mitu korda elus, et kõik on võimalik.
Vaimulikus töös pole ma kohanud ühtegi täiuslikku vaimulikku. Olen ka ise sellest väga kaugel. Ent erinevate inimeste parimatest omadustest olen saanud palju olulist ja head. Olen proovinud mõnd jäljendada, aga loobunud ja saanud aru, et see pole mina. Killuke siit ning sealt ja vahel saab nii ehk ilusa kaleidoskoobi.

Mis on vaimulikus ametis kõige raskem olnud?
(Mõtleb pikalt – K. L.) Aja planeerimine. Ei ole tihti südant öelda ei. Imestan nende üle, kes julgevad minna kantslisse ettevalmistamata jutlusega. Istun kasvõi terve laupäeva öö üleval, et oma jutlus selliseks saada, et julgen seda esmalt oma abikaasale ette lugeda.

Kas on olnud hetki, kui oled kaalunud vaimulikust ametist loobumist?
Kord, aastakümneid tagasi, tundsin end maailma kõige õnnetuma mehena ja tahtsin minna kloostrisse. Õnneks läksin tookord väga vara hommikul Tallinna bussijaama ja ühtegi bussi Petseri poole ei läinud.
Mõnel hetkel olen mõelnud, kas ma sobin vaimulikuks. Õnneks ei ole me moraaliõpetajad, vaid lunastuse ja andeksandmise kuulutajad. See on mind toonud tagasi. Armu saanud patusena võin teistele armu kuulutada, sest ei kuuluta, et mina teile andeks annan, vaid seda teeb Jumal, kes on ka mulle andeks andnud. Kahtlemist on olnud. Õnneks on olnud inimesi, kes on mind julgustanud, et edasi minna: kui ma ka kõnniksin pimedas orus …

Kas on olnud raskusi, mis on edasi aidanud?
Negatiivsest tulebki õppida. Ka siis, kui oled mitu korda samasse auku kukkunud. Ei saa öelda, et ei kahetse midagi. Eriti kui oled teistele haiget teinud, kuna sina oled oma otsuse teinud, et sul on villand, ning lihtsalt kaabut kergitanud ja läinud sealt, kus oleks ehk pidanud edasi võitlema. Ent üsna paljut saab heaks keerata. Kuidas see jõululaul oli: anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka. Kui oled vigu teinud, palu andeks.

Mis võiks olla tööriistakast, mida vaimulik vajab? Kuidas julgustad noori?
Ma ei tea. Nii mõnigi on küsinud, et tahaks kirikut remontida, et kuidas sina seda tegid. Kui praegu peaksin uuesti alustama ja eelarve oleks 15 miljonit, ent pangas 1,5 miljonit ja ülejäänu vaid lubadused, siis enam ei julgeks. Ent siis oli seda hullust. Jumal andis kõrvale teisi julgeid ja avas paljud uksed. Olen näinud, kuidas Jumal kasutab inimesi, kellest olen arvanud, et nad ei sobi vaimulikuks. Nüüd vaatan, kuidas nii mõnedki nendest suurepäraselt hakkama saavad. Neil on tööriistakastis ainult üks mutrivõti nr 15, aga Jumal annab neile nr 15 mutreid pidevalt ette. See on hämmastav. Teisel on kõik riistad olemas ja ta ei kasuta neid.
Ma pole 90aastane Johannes, kes ütleb: armastage, armastage, armastage. (Jääb mõttesse – K. L.) Jah, kuigi ma võiksin ka 56aastaselt ütelda sedasama: armastust on vaja. See on universaalvõti, see avab ka väga roostetanud mutreid. Kui hoolid inimestest ja Jumalast, siis kõik muud asjad lahenevad.

See ongi Sinu tee inimeseni?
Jah. Teine asi on tänulikkus. Kunagi imestasin, kui Joel Luhamets sakslastelt kolme pastakat vastu võttes suutis säravate silmadega kolm minutit tänukõnet pidada, aga kui oled kolme pastakat vastu võtnud tänuga, siis lõpuks on Pauluse kirik valmis. Tänulikele antakse tohutult palju lisaks. Sul ei ole seda, mille eest pole olnud tänulik.
Üks asi veel: kodutöö tuleb ära teha, kui lähed inimesega kohtuma. Uuri järele, milles see inimene on hea, sealt edasi saad olla tänulik. Ja ole kohal: kui räägid, siis räägi; kui raiud puid, siis raiu puid. Ära tee kolme asja korraga!

Kas sul on mõni kirjakoht või raamat, mida oled eriliselt südames kandnud?
Luuka evangeeliumi 15. peatüki kolm lugu kadunutest, mis saavad alguse sellest, et Jeesust süüdistatakse, et ta käib läbi patuste, hoorajate ja tölneritega. Siis ta räägib kolm lugu ja küsib: kes teie seast, kellel on sada lammast ja ta ühe nendest kaotab, ei lähe teda otsima? Lisaks on oluline psalm 23. Tunnen sellist Jumalat ja sellisena läheb ta mulle tohutult korda.
Mind nimetatakse keldi palvete maaletoojaks. Eesti Kiriku toimetusega koos sai esimene raamat keldi palvetest välja antud. Nüüd on neid 10 000 müüdud.

Mis on sulle palveelu juures kõige olulisem?
Palusin hiljuti abikaasat, et ta ei laseks mind enne uinuda, kui oleme õhtupalve teinud, sest liiga palju õhtuid jäin enne palvet magama. Mul on vaja magama jäämiseks vaid kindlust, et mu pea hetke pärast puudutab patja. Jumal on andnud mulle ülimalt hea une, see hoiab ka mind elus ja terve sellise tempo juures.
Kindlasti teeme söögipalveid hommikuti ja õhtuti. Lisaks on Jaani kirikus niivõrd palju erinevaid tegevusi, mis algavad ja lõpevad palvetega, et pole endale lisaks palveaegu sisse seadnud. Kõnelen pidevalt Jumalaga ja tema minuga. Ma pole süsteemne palvetaja, vaid pidev palvetaja.

Kas suletud taeva kogemus on sulle tuttav?
Aasta-paar oli. Tundsin, et Jumal vist ei vasta, ei taha mind kuulda, ma ei vääri seda. Siis on vaja jälle Lk 15 pihku võtta ja aru saada, et olen eksiteel. Et olen Jumala kõverpeeglisse pannud või hakanud kohtumõistjaks enne jumalikku kohtumõistmist. Olen palvetanud ikka edasi, ka sinna tühjusesse. Hiljem on tulnud välja, et see ei olnudki tühjus. Soovitan ka teistel edasi paluda, kirikus ja armulaual käia. Suletud uks võib olla väga hea õppetund. Milline rõõm, kui äkki taipad, et see on jälle avatud või on olnud kogu aeg avatud, ent ei taibanud.

Haljand Udam on öelnud: peaksime inimestele meelde tuletama nende tõsidust ja olemust, et nad ei samastaks end ajastu ja selles aktiivselt toimiva pimedusega.
Ei vaidle, ent keeraksin lause ümber: see asi ei olegi nii tõsine ja inimesed võivad täiesti vabalt lasta endas lapse valla. Olla imestavad, rõõmsad ja tänulikud. Nad ei pea kramplikult kinni hoidma tõsidusest. Krampis olekut on nii palju. Ei pea olema nii nagu teised. Oled ainukordne – Jumal on sind selliseks loonud. Otsi see endas üles!
Konfliktid, mis mul on vahel tekkinud, ongi sellest, et öeldakse: nii ei tohi või nii pole õige kirikus. Vastan, et kust te seda võtate. Käin kaks korda nädalas tegemas harjutusi, mille hulgas on ka joogaharjutusi, ja kavatsen seda jätkata. Kui mõni ütleb, et jooga on kuradist, siis see on tema probleem. Loodan, et mõistetakse, et näiteks seljavalu on võimalik seljatada mõne joogaharjutusega.
Kust võetakse, et ei saa mõnd teist teed kasutades sama kaugele või isegi kaugemale jõuda? Kristlus on vana rada, aga sellel võib käia väga erineval viisil. Jeesus oli ise täiesti ettearvamatu ja üllatav. Miks arvame, et ta on trampinud meile sisse ühe kraavi, kus on mudane, külm, kõle ja kannatus kannatuse otsas. „Olge rõõmsad ja taas ma ütlen teile: olge rõõmsad!“ Veel üks kirjakoht, mis mulle meeldib.

Millisena näed meie kiriku tulevikku?
Näen vajadust muutuda ja mitte koos oma külmade kirikutega põhja minna. Ei peaks ärplema, et Kristuse kirik ei hävine kunagi. Jah, Kristuse kirik ei hävine, aga meie kirik võib hävineda, kui oleme väga jäigad: kui oma liturgia täpsusest rohkem hoolime kui inimestest, kes sellest liturgiast üldse aru ei saa; kui oleme valmis muutma asju ainult sellepärast, et kunagi olid nad nii, ja unustame ära, et täna on kunagi hiljem. Meil on vaja rohkem paindlikkust ja usku, et Jumal teeb kõik uueks. Ka meid. Jäigastumine on lõpp.
Ei arva, et peaksime kõigega kaasa minema, mida maailm meilt ootab. Näiteks ainult diakooniliseks kirikuks muutuma. Kaugel sellest. Peame pühendumisega liturgiat pidama ning armulauda jagama, ent mitte ootama, millal inimesed tulevad kirikusse. Vahetevahel tuleb ise minna inimeste juurde, sest mõned ei jaksa tulla, mõned ei julge. Inimestel on vaja näha, et ka vaimulik on lihast ja luust inimene. Ta pole kaugete aegade tagant tulnud kummitus, kellega suhtlemiseks ei osata keelt valida. Äkki võiks lihtsalt inimeste keeles inimestega rääkida.

Igipõline küsimus: mis on elu mõte?
Elamine. Oma elu elamine. Mitte teiste eludes sorkimine, teiste kopeerimine. Teatud aeg muidugi tuleb kopeerida, selleks et õppida. Ühest hetkest alates on vaja minna seda oma teed omal viisil. Elu mõte on elamine ja armastamine. Mitte midagi muud ei ole.

Mille järele igatsed?
(Vaikselt ja mõtlikult – K. L.) Et süda ei läheks jäigaks; et inimesed leiaksid üles tee, mis viib valgusesse ja rõõmu; et nad ei takerduks plekkidesse, pisiasjadesse. Viimastel aastatel olen hakanud hirmsalt igatsema koju ja tahan seal võimalikult palju olla. Soovin, et mu lähedased tunneksid soojust ja armastust.

Kas kannad endas midagi, mis jäi küsimata?
Jaani koguduse juhatuse esimees Peeter Grossberg tõi Suurbritanniast ütlemise, et Jumal, ära lase mul niisugust käkki kokku keerata, mida ei suudaks koos Sinuga lahendada. Mulle see väga meeldib. Elu on olnud  ilus kulgemine. Olen ülimalt tänulik, et Jumal on mind kasutanud ja pole midagi nii ära rikkunud, et tema pole saanud pärast terveks teha. Matemaatikas olen vilets, aga kui plussid ja miinused kokku lugeda, siis plusse on sadades kordades rohkem nii elus kui ka kirikus. Seetõttu olengi üks õnneseen.
Kätlin Liimets

Jaan Tammsalu
Sündinud 12.03.1960 Kingissepas  (praegu Kuressaare)
Ordineeritud diakoniks 28.01.1987, aseõpetajaks 15.12.1988, antud õpetaja õigused 04.06.1996.
Teoloogiline haridus: UI 1985–1996 (dipl), TÜ 1997 (usuteadus, bakalaureus), UI 2007 (magister).
Teeninud 1987–1992 Valjala, Karja ja Saaremaa Jaani, Kuressaare, Kaarma, Püha kogudust.
Viljandi Jaani õp 1992–2004, Edinburghi Püha Johannese õp 1997, Toronto Peetri õp 2003–2004.
Viljandi praosti kt 1997–1999 ja praost 1999–2004.
Tallinna Jaani õp al 2004.
Tallinna praostkonna praost al 2007.
Konsistooriumi assessor 2001–2004.
Autasud: EELK Teeneteristi III järk 2007, aasta vaimulik 2010, kuldristi kandmise õigus 2017; kodanikupäeva aumärk 2001, Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk 2003, Tallinna linna teenetemärk 2010.
Abielus Laila Kandi-Tammsaluga.
Kaks last, kolm lapselast.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)