Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jaan Tammsalu räägib omavahelisest vendlusest

27.02.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Üks enam kui viiesajast vennast, kes Eestis vabamüürlaste hulka kuulub, on Tallinna Jaani koguduse õpetaja praost Jaan Tammsalu. 26 aastat tagasi vaimulikuordinatsiooni saanud mees on viimased kuus aastat kuulunud ka kindlaid rituaale järgivate ja oma seltsi nimekirju mitteavaldavate meeste ridadesse.

Nagu ütleb üks Sinu ametivend: nüüd on meil alanud uus nõiajaht. Sedakorda vabamüürlastele. Kas Sa võiksid lehelugejatele selgitada, mida on vabamüürluses sellist, mis on sundinud mitmeid vaimulikke nii valuliselt reageerima?
Eelkõige teadmatus, eelarvamused ja ehk ka ehmatus. Aga see on paratamatu, kui tegu on organisatsiooniga, mille kohta on nõnda palju erinevat informatsiooni ja mis ka ise räägib sellest, et tal on oma saladused. Suur osa eelarvamustest vabamüürluse kohta on kahjuks kujunenud kuulujuttude põhjal.
Vabamüürlusest on kirjutatud palju raamatuid negatiivselt ja paranoiliselt häälestatud inimeste poolt, kes ei oma vabamüürlusest adekvaatset informatsiooni. Nende teabe allikateks on peamiselt teised sarnased kirjutised, mida tsiteeritakse tõe pähe. Paljud sellistest kirjutistest on alusetud väljamõeldud vandenõuteooriad.
Igal vabamüürluse ja vabamüürlase kritiseerijal on väga reaalne oht eksida käsu vastu mitte anda oma ligimese kohta valetunnistust. Kellegi poolt välja mõeldud kuulujutte edasi rääkides ja neid «paljastava tõe» pähe edastades. Kunagi oli ka algristikoguduse ümber palju vildakat infot, mis pani inimesi arvama, et ju nad seal oma lapsi söövad ja kellegi verd joovad. Eks seda ole veidi õudne kuulda küll: võtke ja sööge see on minu ihu ja veri … Kui sa edasi rohkem ei tea, siis on kerged tulema sellised viltused arusaamised.
Kui mulle räägitakse minu ja vabamüürluse kohta kommentaariumides kirjutatust, kus kahjuks on just mitmete kaaskristlaste poolt tulnud kõige rängemad süüdistused, kui vaadata seda, mis minu ümber on toimunud, siis ma isegi saan aru, miks Eesti vabamüürlaste nimekirjad on salajased.
Vabamüürlus hindab kõrgelt ligimese- ja vennaarmastust kui ideaali, mille poole pürgida. Kummalisel kombel tundub, et seal, kus seda kõige enam peaks olema, vaimulikkonna hulgas, on mõned oma teoloogiliste seisukohtade kaitsmise nimel esimesena valmis sellest loobuma.

Mõned vaimulikud on Eesti Kiriku küsitluses tunnistanud, et neilegi on tehtud ettepanek vabamüürlastega ühinemiseks. Mis ajendas Sind nendega liituma?
Minu jaoks oli ääretult suureks üllatuseks, kui mõned inimesed, kes väga aktiivselt suure armastusega koguduse- ja kirikutöösse panustasid, ühel päeval mulle teatasid, et nad kuuluvad vabamüürlaste hulka. Kui hakkasin kord negatiivses toonis vabamüürlusest rääkima, ütles üks minu kaastööline mulle otsa vaadates, et, Jaan, ka mina kuulun sinna. Vastasin, et sa oled seal allastmetel ega tea, mida nad seal ülal teevad. Ta vastas, et on päris üleval, ja varustas mind tutvustavate materjalidega. Seejärel tuli soov asja seestpoolt näha. Ja ma ei ole tänaseks vabamüürlusest leidnud midagi sellist, mille pärast ma peaksin sinna kuulumist häbenema.

Loen praegu uuesti läbi 2006. aasta jaanuaris Eesti Kiriku vahel ilmunud teksti «Vabamüürlus ja ristiusk», mille autoriks on Soome teoloog Harri Heino. Seal öeldakse, et vennaskonna keskel on lihtne ilmutada vennalikku armastust ja hoolivust. Raskem on seda põhimõtet rakendada argielus kõikide inimeste osas. Milline on vennaskonna vendlus?
Vabamüürluse vendlus ei ole arvustav ega halvustav, kritiseeriv ega mahategev. See on toetav, innustav, julgustav ja ülestõstev. See on heade sõprade kokkusaamise koht. Sellel ei ole mingeid võimuambitsioone ega soovi sekkuda organisatsioonina ühtegi ühiskonnas, sh kirikus toimuvasse protsessi. Vabamüürluse ühe põhimõtte järgi ei otsi keegi vennaskonnast sotsiaalset ega majanduslikku kasu. See on dokumenteeritud isegi liikmeks astumise ankeedis.
Vendluse all mõistame vennaliku armastuse õppimist ja harrastamist igapäevaelus. Vennalikku tuge ja abi eelkõige rasketel hetkedel. Tsiteerin lõiku vabamüürlaste rituaalist: «Vennaarmastuse abil õpime me armastama kogu inimkonda, kuhu kuuluvad nii ülemad kui alamad, nii rikkad kui vaesed, kes kõik ühe ja sama taevase Isa looduina ja sama taevakeha asukaina peaksid üksteist abistama, toetama ja austama.»

Mida rikastavat oled saanud oma isiksuse arendamisele juurde vabamüürlaste hulka kuulumisega sellist, mida kirik ei paku?
Vahel ma küsin enda käest, mida ma saan anda, ja alles seejärel, mida ma võiksin saada. Ma saan kirikus väga vähe anda meestele. Jaani kirikus on pühapäeval ligi 400 inimest ja neist umbes 40 on mehed. Ja ma vaatan vabamüürlaste hulgas ringi ja näen ainult mehi. Kui ma lähen meeste sekka, kelle rituaalid põhinevad Vanal ja Uuel Testamendil, kui ma saan olla paljude meeste keskel ja saan neile seletada, mida üks või teine asi Piiblis ja Piiblist pärit rituaalis tähendab, siis ma arvan, et võin olla ehk see, keda Jumal on saatnud nende meeste hulka, et neile küsimustele vastata nõnda, et need on otse ja õigesti vastatud. Need on mehed, kes otsivad tõde, ja oleks ülekohtune neile mitte anda õigeid vastuseid.
Kui on istung, räägitakse ainult neist asjadest, mis on seal ette nähtud. Aga hiljem saab vend tulla juurde, sulle helistada, küsida. Minu juurde on tulnud ka sellised vennad, kes on kirikust palju haiget saanud, ja nad on lõpuks kirikusse tagasi tulnud, sest nad on leidnud, et kirik ei olegi see pime, kes pimesi lahmib. Ma olen saanud olla mitmele vennale toeks ja juhatajaks kirikusse tagasi. Aga ma kardan, et see, mis praegu toimub, võib palju sellest tööst hävitada. Dalai-laama küsib, kust tuleb kurjus, ja ta vastab: rumalusest. Kurjus võib tulla kuradist, aga võib tulla ka rumalusest. Aga me ei tohiks olla kurja tööriistad, need, kes lihtsalt lahmivad.
Aga mida ma saanud olen? Vahel ma saan vaadata jumalateenistusi kõrvalt. Mulle tundub, et meil on paljusid asju vaja lihvida, teha väärikamaks, ilusamaks, pidulikumaks. Vabamüürluses on mõned asjad väga korralikult välja joonistatud. Näiteks liikumine, milles on kindel kord, selgus ja ilu. Kindlasti on lugejad kuulnud piiblidraamast. Kui sa teed läbi mingi osa Piiblist, kasvõi halastaja samaarlase loo. Kas sa oled see, kes on pikali trambitud ja keegi kummardub su kohale, küsides, kas oled veel elus, või see, kes teeb südame kõvaks ja läheb pikalilöödust mööda jumalateenistust pidama. Sa analüüsid rolli läbi tehes, mida sa oled tundnud, kui sinuga nõnda tehti või sina midagi tegid või tegemata jätsid.
Need lood muutuvad sulle selle läbi selgemaks. Vabamüürlaste kohta võin küll öelda, et nende rituaalid on erinevate piiblilugude läbitegemised, teatud erinevate rollide võtmine selles ja alates 18. astmest liigutakse Šoti riituses Uue Testamendi kesksete ideede juurde. Ühtegi mittekristlast sinna ei võetagi. Sa tunnistad Kristuse oma Issandaks.
Erinevate astmete vaimsed rituaalid on väga palju minu enda jaoks avanud. Aga ma ei arva, et inimene kaotab vabamüürluses oma usu. Kui ma olen enda jaoks vabamüürluse olemuse põhjalikult selgeks teinud ja mõistnud, et selles ei olegi midagi sellist, mille pärast muretseda, siis ei leia ma mingit mõistlikku põhjust, miks peaksin sellest loobuma.
Olen nõus Veiko Vihuriga, kes kirjutab, et see parim, mida kirikul on pakkuda, on meie kiriku õpetus. Nii see tõesti on. Selle parima juurde jõudmine ja kasvamine võtab aega. Kui me oleme ise jõudnud selle parima juurde, piltlikult kui paadiga üle jõe, siis võiks küsida, kas meil on seda paati enam vaja. Arvan, et on. Selleks, et ka teised sealt teiselt kaldalt selle parima juurde tuua.

Kas Sinu kuulumine vabamüürlaste hulka kahjustab kirikut?
Ei kahjusta. Kirikut kahjustavad kurjus ja eelarvamused. Kirikut kahjustab kuulujuttude levitamine, hinnangute andmine küsimustes, millega me ei ole kursis. Kirikut kahjustab kohtumõistmine, mida me ei peaks tegema. Kirikut kahjustavad vaimulikud, kes selle asemel, et vennaga rääkida, eelistavad teda lintšida avalikkuse «häbipostis» anonüümsete kommentaatorite kätega.
Viimased ei ole sageli kursis ei teema ega nähtusega, mille kohta nad kommentaare annavad. Mul on kahju, et suurim kahju on tingitud teadmatusest ja eelarvamustest, sest seestpoolt vaadates ei näe ma midagi sellest, millest paljud väljasolijad räägivad. Paljud inimesed on mulle öelnud, et meie kirikutes ei ole sageli puudu mitte usust, vaid armastusest.
Vabamüürlus ei ole kiriku konkurent, vaid koostööpartner. Vabamüürlus ei ole religioon, ta ei paku dogmasid, sakramente, lunastust ega midagi, mis on kiriku pärusmaa. Vabamüürlust võib võrrelda ilmaliku klubiga, mis rõhutab Piibli ja Jumala olulisust ja tähtsust inimese elus.
Olen näinud vendi, kes on just vabamüürluse kaudu leidnud tee kiriku ja Kolmainu Jumala juurde. Palju vabamüürlusega liitujaid esindab aga Eestis levinud nn oma usku. Tajutakse ja tunnetatakse, et on olemas midagi kõrgemat, kuid ei osata seda sõnastada ega mõtestada ja puudub sellega ka isiklik seos.
Vabamüürluses on paljud vennad puutunud esimest korda kokku Piibliga, palvega, Jumalaga, nagu ta on ennast ilmutanud Vanas ja Uues Testamendis. Igal vabamüürlaste istungil on avatud Piibel, kust loetakse ette kirjakohti. Igal istungil palvetatakse selle sama Jumala poole, kellest Piiblist loetakse. Soovides teada enam Piibli Jumala kohta, on paljud leidnud tee ka leerikoolidesse.
On sadu vendi, kes on alles vabamüürluses olles esimest korda elus tunnistanud, et usuvad (Piibli) Jumalasse. Kuna osa Eesti vabamüürlusest on avatud vaid kristlastele, siis sellest innustust saanutena, on kümneid vendi, kes vabamüürluse kaudu on leidnud tee Kolmainu Jumala juurde ja kirikusse.
On ette heidetud, kuidas on pihisaladusega. Kui ma olen kellegi pihisaladuse vastu võtnud, et äkki lähen ja räägin vendadele kõik ära. See on väga naiivne arvamus! Ma ei ole andnud ühtegi tõotust, mis paneks vabamüürluse ülimuslikuks kiriku, vaimuliku ameti või pihisaladuse pidamise nõude ees ja kui minult oleks midagi sellist nõutud, ei oleks ma sinna astunud. Vaadates vaimuliku ametivandele ei näe ma oma tegevuses vabamüürlasena midagi sellist, millega ma oleksin kirikut kahjustanud. Minu jaoks on ülimuslikud riigi ja kiriku seadused ja vabamüürlus ei ole nendega vastuolus.

Kui Tallinna Jaani koguduse liige Hans H. Luik oma artikli kirjutas, küsisid paljud, kas uue peapiiskopi valimiskampaania on alanud ja kas tõesti meedia on rohkem informeeritud kui kirik.
Ma ei tea, kas H. H. Luik on täna Jaani koguduse liige. See on saladus, mida ma ei tohi avalikustada. Kui H. H. Luik oleks saatnud mulle konkreetse küsimuse, oleksin saatnud talle kirja nelja allkirjaga igas nurgas, kus teatan, et Jaan Tammsalu ei kandideeri mitte kunagi EELK peapiiskopiks ja selleks on hoopis teised põhjused. Ma tean oma tugevusi, ma tean oma nõrkusi, ma tean oma elulugu ja ma tean, et ma ei taha kandideerida peapiiskopi kohale.
Seda öeldes ei mõtle ma, et vabamüürlaseks olemine peaks olema takistuseks inimese teel peapiiskopiks. Aga H. H. Luik saavutas vist ühe oma eesmärkidest, kirik läks kihama ja üks osa kristlastest kasutab paastuaega anonüümsete mürgiste kommentaaride lugemiseks või kirjutamiseks ja lõkkematerjali kogumiseks. Tere tulemast keskaega! Olin veel nädal aega tagasi arvamusel, et elan 21. sajandil.
Käesoleva aasta kannatuseaeg on mulle andnud võimaluse väga isiklikult ja omal nahal kogeda, mida tähendab olla vääriti mõistetud. Mida tähendab liikuda oma Kolgata teel nii, et rahvahulk sinu tee kõrval hüüab sulle teele kaasa solvavaid ja halvustavaid väljendeid. On ka neid, kes vaid sülitavad su poole.
Osa neist on mingil ajal varem tulnud ja tunnustavaid sõnu ütelnud. Kuid on ka neid, kes tulevad ja pühivad rätikuga higi sinu otsa eest. On neid, kes aitavad su püsti, kui sa komistada ja kukud. On neid, kes tulevad ja pakuvad oma abi risti kandmisel. Hädas tuleb välja see, kes on hooliv vend ja õde. Tänu Jumalale nende eest! Neid on väga palju.
Kindlasti olen ka mina eksinud ja seepärast oskan täna ehk veel sügavamalt palvetada, et taevane Isa annaks meile andeks meie võlad, nii nagu meie andeks anname oma võlglastele. Ja ma kuulen üht häält, mis ütleb ristilt: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad, ja ma palun andeks kõige selle eest, mida mina olen oma elus teinud sellist, mille pärast Ta ka minu pärast seal nii palvetab.
Sirje Semm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)