Esileht » Online » Online artiklid »

JAAN TAMMSALU: Öelge tänusõnu inimese eluajal, mitte peielauas!

03.03.2020 | | Rubriik: Online artiklid

“On valikute küsimus, kas ma vahin kogu aeg silm punnis pornot ja nõuan selle mõjul oma partnerilt ei tea mida,” ütleb Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu. “Kurjus saab toitu ka sellest, millist teavet me tarbime, mida internetist vaatame ja loeme. Kui me anname kurjale muudkui toitu juurde, siis muutume ka ise kurjaks.”

Tallinna praost Jaan Tammsalu tähistab 12. märtsil oma 60 aasta juubelit ja kutsub sel puhul kõiki soovijaid kell 17.30 Jaani kirikusse, et tähistada sünnipäeva väikese kontserdi, luule ja mõtisklusega.

Kas vaimuliku amet on teie peres olnud traditsioon või olete selles suhtes ise teenäitaja?

Sugupuud uurima hakates tuli välja, et suguvõsas on olnud kolm õigeusu vaimulikku ja üks köster – Tartu peakiriku peaõpetaja. Aga vahepeal oli katke. Kui läksin vaimulikuks õppima, siis ma ei teadnud, et mul on oma sugupuus midagi vaimulikega pistmist.

Kuidas siis läks nii, et üks Saaremaa poiss, kel oli juba õpitud selgeks amet, otsustas sügaval nõukogude ajal vastutuult sülitada ja hoopis vaimulikuks õppida? Tol ajal me ei võinud ju ette näha, et kirikuelu muutub kompartei ja organite valvsast pilgust täiesti vabaks.

Muidugi ei võinud me ette näha, mis saab. Lugu on selles, et mu  emapoolne vanaema oli mulle ühe õhtupalve selgeks õpetanud. Ja öelnud sinna juurde, et ehk läheb tarvis. Ei läinud väga kaua tarvis, aga siis lõpetasin kiitusega Tallinna ehitusmehaanika tehnikumi, et saada otse, ilma eksamiteta sisse tehnikaülikooli ehk nagu siis seda nimetati – Polütehnilisse Instituuti. Märtsis oli tehnikumi lõpetamine ja aprillis võeti mind hoopis sõjaväkke. Ei lastud kõrgkooli minna. Lubati küll Saaremaale jätta, oma invaliididest vanematele lähedale, aga saadeti Ukrainasse.

Kui seal üks purjus ohvitser meid öösel üles äratas, nagaaniga meie nina all vehkis ja ütles, et Afganistanis algas sõda ja me nüüd läheme, siis  tundus mulle, et selle maailmaga on midagi väga-väga valesti. Pea hakkas hirmsat moodi valutama ja asi läks koguni nii hulluks, et mind pandi Lvivi sõjaväe keskhaiglasse. Seal tuletasin meelde õhtupalvet, mida vanaema oli mulle kunagi õpetanud, ja sain tänu sellele rahulikult magama jääda, peavalu läks ära. Ja ma hakkasin Jumalaga kauplema, et kui ma sellest põrgust pääsen, siis lähen vaimulikuks õppima. Ma ei teadnudki siis, et selleks tuleb nii palju õppida. Arvasin, et see on lihtne asi. Pääsesin Afganistani sõtta minemisest, kuna olin õppinud ehitamist ja seal Lvivi haiglas oli vaja operatsioonide osakonna hoone seinu plaatida. Sain sinna tööle jääda.Üks samuti ehitustehnikumi haridusega eestlane oli seal juba ees. Temale saadeti kodunt piibel ja igasugust muud usulist kirjandust. Ma hakkasin seal neid asju lugema, sellest  hakkasid kujunema veendumused.

Kui kerge või raske siis lubaduse täitmine oli?

Kui ma tulin pool aastat enne teenistuse lõppu haiguse tõttu Eestisse tagasi, andsin Kuressaares vaimuliku uksekella. Ütlesin, et olen Jumalale lubanud, et hakkan vaimulikuks. Vaimulik küsis, kas ma ristitud olen. Siis hakkas mulle selgeks saama, et vaimulikuks saamine on ikka päris pikk tee. Tuleb leeri minna ja siis usuteaduste instituuti, ja ma hakkasingi selle asjaga edasi liikuma. 1986. aastal saadeti mind juba Toomas Pauli järglasena kolme Saaremaa kiriku peale õpetajaks. Ma polnud siis veel eriti palju eksameid sooritanud. See oli aeg, kui paljud vaimulikud teenisid kolme kogudust, ja seda tegin ka mina õppimise kõrvalt.

Edasi loe Pealinnast.

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! (Jh 12:32)