Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Jaan Lattik võitluses usuõpetuse eest

17.12.2003 | | Rubriik: Persoon minevikust, Teoloogilist

1920ndatel aastatel peeti Eestimaal tulist võitlust usuõpetuse sisseviimise eest koolidesse.
Selle võitluse «kindralstaabi ülemaks» oli pastor Jaan Lattik, Riigikogu liige, hilisem haridusminister ja välisminister. Ehkki toonastest sündmustest lahutab meid 80 aastat, tuleb palju tuttavlikku ette tänapäevases usuõpetuse-vastases võitluses käibelolevast.
19. detsembril 1922 lükkas Riigikogu tagasi rahvaalgatuse korras esitatud algkooli seaduse muutmise eelnõu, mis nõudis usuõpetuse kooliviimist. Rahvaesinduse enamus oli usuõpetuse vastu. Jäädi Asutava Kogu poolt 2. mail 1920. a antud algkooli seaduse juurde, et algkool on emakeelne, ilma usuõpetuseta ja maksuta.
Jaan Lattik on kirjutanud, et kõik katsed Riigikogu kaudu usuõpetuse küsimusi lahendada jäid tagajärjetuks. «Tagantjärele heideti usuõpetus ka keskkoolist välja üheainsama hääle enamusega. Tööerakond kogus kõik omad käed kokku ja ta jäi ühe häälega võitjaks. See oli hää Petserimaa esindaja käsi, kes ise ütles, et ta usuõpetuse poolt on, aga erakonna käsul hääletas ta usuõpetuse vastu.» (1923)
Lootus usuõpetus kooli saada jäi rahvahääletusele. Lühikese ajaga oli koos sada tuhat allkirja, et viia küsimus rahvahääletusele, mis viidi läbi 17., 18. ja 19. veebruaril 1923. Võitlus algas, Lattiku sõnul oli see võitlus «elule ja surmale».
Vaimude võitlus
«Ma panin ka kõik kaalule. Kolm kuud rändasin mööda maad ja linnu ringi ja pidasin kõnesid. Rääkisid ka teised kristliku rahvaerakonna liikmed. Kogu meie rühm oli pidevalt tules. /…/ Mu ametivennad, koguduste õpetajad, köstrid-organistid, kiriku nõukogu liikmed kui ka kõik koguduste liikmed, kelledele usuasi oli südamelähedane, lõid elavalt kaasa. Parlamendi rühmadest käisid üksikud kõnelemas ja toetasid kindla käega rahvahääletuse eeltööd – põllumeestekogud, rahvaerakond ja vähemusrahvuste esindajad. Ka juudid olid usuõpetuse poolt. Pearaskus langes loomulikult kristlikule rahvaerakonnale.
Kirikukantslit ei ole õpetajad kunagi tarvitanud poliitiliste küsimuste õiendamiseks. Ma pole iialgi omas kirikus esinenud poliitikamehena, kuigi ma pikki aastaid tegelesin poliitikaga. Usuõpetuse hääletusel aga oli see iseenesest mõistetav, et üks kui teine õpetaja pärast jutlust puudutas toda suurt ja elulist küsimust.» (Jaan Lattik. Teekond läbi öö I, 1950)
Ususõda, mida eesti rahvas oma iseseisva riigi alguspäevil pidas, oli suuremaid vaimude võitlusi, mida üks rahvas üldse on suuteline võitlema. See heitlemine lõi segamini kõik parteide programmid ja nihutas piiritulbad ning kivid kohalt, mis üks kui teine erakond oma rühmale oli seadnud.
Üleskutsuv artikkel
See, kuivõrd tähtis oli talle usuõpetuse küsimus ja millised olid vastaste põhilised argumendid, selleks on parim näide järgnevas Lattiku üleskutsuvas kirjutises «Võitlus on käimas» 13. jaanuari 1923. a Päewalehes nr 11 vahetult enne rahvahääletust.
Artiklis ütleb Jaan Lattik selgelt välja oma seisukoha: «Meie nõuame sellepärast, et usuõpetus olgu kohustav koolile, see tähendab, seda õpetatagu koolile ülevalpidaja kulul ja keset kooli õppekava, mitte pärast tundisid. Niisamuti tunnistame meie, et see õppeaine olgu vaba õpilastele.»
Jaan Lattik selgitas ajaleheartiklis lugejatele, et tarvis on saada 250 000 poolthäält, et usuõpetus kooli sisse viia ja manitseb, et «ärgu jäägu ükski hääletamisele minemata; vastaste kihutustöö on just selle peale sihitud, et valijad erapooletuks jääksid».
Kuna usuõpetuse vastu tuuakse harilikult ette ka kulunud seletusi, siis võttis Jaan Lattik artiklis ette kõik vastulaused ära seletada ja näidata, kui tühised need on. Tähelepanelik lugeja oskab neist seisukohtadest tuua paralleele tänase päevaga.
Selged seisukohad
«1. Mujal riikides ei olevat usuõpetust koolides. See ei ole õige. Kolm riiki on Euroopas olemas, kus usuõpetuse heaks pennigi ei maksta. Need on Prantsusmaa, Portugaalia ja Nõuk. Venemaa. Uutest riikidest oleme meie Vene kõrval ainukesed, kes usuõpetuse koolist välja on visanud.
2. Usuõpetusega tahetavat kiriku võimu koolidesse viia, sellepärast pidavat usuõpetuse vastu olema. Kas siis tõesti paari usuõpetuse tunniga, mida nädalas koolis õpetatakse, kiriku võim kooli viiakse? Kuhu jääb siis teiste tundide võim? Usuõpetust tahetakse just koolide kätte anda, et mitte väljaspool kooli temaga mõjupoliitikat ei hakata ajama. Last tahetakse kooliõpetaja kätte usaldada – ka tema usulise arenemisega, nii, et õpilane kõikide annetega kasvataja käes oleks.
3. Meil ei olevat häid usuõpetuse tunni andjaid ja olevat puudus headest õpperaamatutest. Kui palju meil häid teiste õppeainete andjaid on, sellest muidugi ei kõnelda. Ei tohi ometi sellepärast ühe õppeaine vastu olla, kui häid asjatundjaid käepärast ei ole. Kui õppetund on olemas, siis leiduvad ka tublid töömehed. /…/ Minevikku arvestades raiume uusi teid tulevikku ja see on õiglane. Usuõpetuse eest on seni võideldud põhimõtteliselt ja ei ole siis imeks panna, kui tema arenemise peale, ei ole vääriliselt suudetud rõhku panna. Meil õpetatakse koolis praegu hingeteadust, eetikaõpetus on keskkooli kavasse võetud, sellekohastest raamatutest ei ole aga head nimegi veel olemas.
4. Usuõpetus käivat teaduse vastu, ei olevat kokkukõla usu ja teaduse vahel. See seletus maksis midagi veel saja aasta eest, kus Pühakirja katsuti seletada kui mõnda loodusteaduse õpperaamatut ja otsiti tema lehekülgedelt vigu, nüüd on see seletus ajast ära. Usuline haridus ja muu teadus täiendavad üksteist – üks harib hinge, teine annab peaasjalikult mõistusele selgitust. Nad on nüüd sõbrad – usk ja teadus – suured ja tõsised teadusemehed pole kunagi olnud usu vastased. /…/
Korrastab tundeilma
5. Usku ei saavat õpetada. Ta olevat igaühe eraasi. Ristiusku on sotsialistilised erakonnad püüdnud alati eraasjaks nimetada, et siis kergem oleks oma usku – sotsialismi – üleüldiseks asjaks teha, et ristiusk oma 2000aastase kultuuriga eraasi oleks, seda ei usu ka kõige väiksemad lapsed mitte. Ta on tunginud riikide ja rahvaste elusse, on sinna toonud nii ütlemata palju vaimuvara, et teda eraasjaks teha on võimata. Kõik on usuküsimustega tegemist teinud, ka verisemad vastased peavad seisukohta võtma. Ta on ainult niivõrd eraasi kui ta inimese hinges on leegitsemas, astub ta sealt välja, kirjas, laulus ehk omapärases kultuuris, siis on ta üleüldine asi – kõige üleüldisem.
Usku ei saavat õpetada – kas see lause ei ole muud kui lööksõna hingede püüdmiseks lendu lastud. Usuõpetus on õppeaine, mis vast rohkem kui ükski teine õppeaine kõigi tema annetega harib ja kasvatab. Nimelt harib ajalooline ja mõtteteaduseline osa õpilase mõistust, usuõpetuse müstiline ehk salapärane külg teeb lapse tundeilma elavaks ja kõlbeline osa korrastab õpilase tahtmist.
Sellest õppetunnist võib välja kasvada usuelu, mida otseteed kellegile muidugi õpetada ei saa, nii nagu elu teistel aladel õpetada ei saa, vaid teda elatakse.
6. Olevat palju uskusid ja usutunnistusi – neid ei võivat ometi kõiki koolis õpetada. Usu- ja südametunnistuse vabadus on siis usuvastastel ainult teatava piirini mõeldav. Ühte usutunnistust võiks ehk lubada, aga kui juba rohkem on, siis ei ole enam mitte võimalik. Selle kohta võib öelda, et uskude lahkhelid ei ole usuõpetust koolides takistanud isegi mitte neis maades, kus katoliku ja evangeeliumi usu ilmavaated kokku põrkavad – nii kui Saksamaal ja Šveitsis on saadud üle lahutavatest lainetest. Ja meil peaks uskude lõhed korraga nii suured olema, et nende pärast ärgu olgu usuõpetajaid koolis. Need lahkhelid on olemas ristiusu vastaste ettekujutuses, see peaks nii olema, sest siis kui usu poole hoidjaid enda keskel tülis on, siis kasvab aja jooksul nende sisu. Usuõpetuse küsimuses ei ole meil lahkuminekuid olemas.
7. Kirik ja riik olevat meil üksteisest ära lahutatud ja seepärast ei võivat koolis usuõpetust olla. See etteheide on üks rumalamatest. Kiriku ja riigi lahutajad kujutavad endale ette, kui need kaks ajaloolist kuju lahku lähevad, siis astuvad kirikuliikmed ühe maakera peale ja riigikodanikud teise peale elama ja neil ei ole üksteisega enam mingisugust läbikäimist. Kõik sillad ja lootsikud põletatakse ära. Meil jääks siis Eesti riigile küll väga vähe liikmeid järele, sest kaugelt suurem hulk on ju koguduse liikmeid. See järelejäänud kogu ei suudaks mitte kõiki kohustusi ja makse kanda. /…/
Usulise ande harimiseks
Hariliku inimese arusaamise järele ei tähenda kiriku ja riigi lahutamine mitte niisugust lahkuminekut, vaid riik on kogu rahva üksus ja tema peab kõikide kodanikkude hea käekäigu eest hoolt kandma, ka nende eest hoolitsema, kes oma lastele ristiusu tarkust ja vaimuväge koolis tahavad õpetada. Riik, kes usulise kasvatuse koolist välja heidab, selle töö lastevanemate õlule veeretab, oma kodanikke ise käsib usuõpetuse eest maksta, ise käsib emal lapsi õpetada, kes oma tööjõu ja lapsed riigile annab, see riik ei ole õiguseriik, vaid ajab poliitikat.
Kui seda tasu, mis usuõpetuse tundide eest tuleb maksta, kõikide maksjate kodanikkude peale jagada, on see tasu väike, veeretada seda lastevanemate õlgadele üksi, on see juba koorem. Ei küsita mitte iga üksiku riigikodaniku käest, kas ta sellega nõus on, et tema maksu peab maksma savi- ja puutöö õpetamise eest, mida koolis õpetatakse, kuigi ta oma poega potissepaks kasvatada ei taha.
Ei küsita, kas keegi tahab maksta tantsu ja plastika eest, ei küsita maksjate käest, kas nad nõus on maksma kunsti ja teatri ja laulu toetamiseks, sest ainult väike osa inimesi on, kes sellest otsest kasu saavad. Meie maksame ja saame aru, et meie sellega oma rahva kunstiannet edendame ja hakkame siis karjuma, kui meilt maksu küsitakse meie noorsoo usulise ande harimiseks. See tahab niisamuti harida, kui kõik anded, mis noorsool on. Usulistes küsimustes ei tohi meie oma noorsugu otsijateks teha, kellel juhti ei ole, kes omapead peavad lahendama inimsoo suuremaid küsimusi. Kooliõpetaja peab ka usulisel hariduspõllul neile vagu ette ajama.»
Mõistlikkuse võit
Jaan Lattik kirjutab oma mälestustes, et neil otsustavail päevil, kui toimus rahvahääletus usuõpetuse küsimuses, oli ta oma kodus Viljandis. «Tõepoolest oli raske otsustada, kui hääletajate ridu vaatasid, kes nüüd võidab. Kaks hästi punaselt häälestatud meest kohtasid mind tänaval ja üks neist ütles: «Õpetaja, teie võit on kindel …» «Miks, egas te ometi poolt …» Ei saanud ma lauset lõpetada, kui mehed sõnasid: «Latse kasvava. Poiss sinder õpib valetama. Käske om vaja.»» (Jaan Lattik. Teekond läbi öö I, 1950)
Usuõpetuse poolt anti 330 000 häält, vastu 130 000. Kokku oli hääli üle 460 000. «Esimese teate õnnestunud hääletamise tagajärgedest ütles mulle telefoniga Viljandisse Konstatin Päts: «Soovin kindralstaabi ülemale võidu puhul õnne.»» (Jaan Lattik. Teekond läbi öö I, 1950)
Enno Tanilas
Artikli ettevalmistamisel on kasutatud Usuteaduse Instituudis kaitstud diplomitööd J. Lattikust ja ettekannet J. Lattiku 125. sünnipäevale pühendatud juubelikonverentsil Karulas.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)