Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jaan Lahe: toimumas on religioonide uus tõusulaine

15.02.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Usuteaduse instituudis on õp dr Jaan Lahe omainimene. Õppides siin ise usuteadust on ta saadud teadmisi õppejõuna edasi andnud tänastele õppuritele. Tiiu Pikkur

Tallinna ülikoolis kultuuri- ja religiooniuuringute dotsendi ametikohale kandideeriv EELK õpetaja dr Jaan Lahe ei ole nõus levinud väitega, et eestlased on ühed vähemreligioossed inimesed Euroopas: „Meie eripäraks on aga see, et meil on palju religioosseid gruppe, mille liikmeskond on väga väike.“

Olles olnud pikki aastaid seotud religiooniuuringutega, kuivõrd valmis oled võrdlema Eesti religioosset pilti Euroopa omaga? Kas Eesti pigem sarnaneb või eristub muust Euroopast oma religioonialaste näitajate poolest?
Tänu intensiivsele religioonisotsioloogilisele uurimistööle on meil vastused neile küsimustele. Oleme Euroopas üks esimesi riike, kus religioossetesse ühendustesse kuuluvate inimeste suhtarv koguelanikkonnaga on silmatorkavalt väike. See ei puuduta aga religioosseid uskumusi – nende jagajate hulk ületab oluliselt religioossetesse ühendustesse kuulujate hulga ja selles mõttes ei ole väide, et eestlased on ühed vähemreligioossed inimesed Euroopas, paikapidav.
Meie eripäraks on aga see, et meil on palju religioosseid gruppe, mille liikmeskond on väga väike. Ka suurte mittekristlike usundite (nt islami) järgijaskond moodustab erinevalt nn vanast Euroopast küllaltki tagasihoidliku osa rahvastikust. Sellel on aga konkreetsed ajaloolised ja sotsiokultuurilised põhjused.

Kuivõrd tõepõhiseks ja alarmeerivaks võiks pidada väidet, et enamik Eestis levinud religioosseid või vaimseid uskumusi ja praktikaid ei kuulu otseselt ühegi religiooni alla?
Jah, meil on tõesti arvestatav hulk inimesi, kelle religioossuses ei ole mingit kahtlust (isegi siis, kui need inimesed end ise religioossetena ei määratle, vaid nimetavad end kuidagi teisiti – vaimseteks, spirituaalseteks või kuidas iganes), kuid kes ei järgi ühtegi n-ö traditsioonilist religiooni. Selliseid inimesi on kõikjal maailmas, eriti õhtumaades, ent meie eripära on asjaolu, et ühe või teise kindla usundi järgijaid on nende kõrval silmatorkavalt väike osa kogu elanikkonnast.
Kuidas sellesse suhtuda? Ilmselt on sellel oma konkreetsed ajaloolised ja sotsiokultuurilised põhjused, mille arutelu ületaks selle intervjuu mahu, ent alarmeeriv ei peaks see kindlasti olema. Pigem tuleks selles näha väljakutset religioonidele, sealhulgas ristiusule. Olen veendunud, et teatud religioossuse olemasolu on soodus pinnas ka selgepiirilistele religioonidele. Iseküsimus on, kuivõrd nad oskavad või tahavad seda pinnast ära kasutada. Meenutame siin apostel Pauluse kuulsat kõnet „tundmatust Jumalast“ Ateenia Areopaagil (Ap 17). On oluline, et religioonid märkaksid, kus see „altar „tundmatule Jumalale““ asub, aga olemas on ta igal juhul ja ka siin Eestis.

Arusaamast, et religioosne inimene ei peagi kuuluma mõnda konkreetsesse religioossesse gruppi, on sündinud käsitlus uskumisest ilma kuulumiseta. Kui kaalukas ja levinud on selline lähenemine religioossusele?
Nähtus on olemas ja esineb mitmes vormis. On inimesi, kes identifitseerivad ennast ühe kindla religiooniga, näiteks kristlusega, kuid ei pea end kuuluvaks ühtegi kirikusse. On ka inimesi, kes on vaieldamatult religioossed (isegi kui nad ise end nii ei nimeta), kuid kes mitte ainult ei kuulu ühte kindlasse religioossesse ühendusse, vaid kelle religioossus on ka ebamäärane ja raskesti piiritletav.
Tegemist on uue nähtusega religiooniloos, sest varasematel ajastutel, mil mõnda religioossesse ühendusse (meie kultuuriruumis siis kirikusse) kuulusid praktiliselt kõik kogukonna liikmed, v.a vähesed teiste religioonide järgijad (juudid, muslimid), oleks mittekuulumine olnud lihtsalt mõeldamatu. See oleks tähendanud ka mittekuulumist kogukonda.
Religioossus pole aga midagi, mis saaks elada isolatsioonis ja tegelikult kuuluvad ka need inimesed, kes on religioossed, kuid ennast kuhugi kuuluvaks ei pea, mingisse suuremasse tervikusse. Neil on ikkagi ju olemas mõtte- ja usukaaslased ning ka oma uskumused on nad ju kusagilt saanud. Sageli asendavad tänapäeva Euroopas usulisi organisatsioone kõikvõimalikud mitteformaalsed võrgustikud, foorumid ja grupid. Iga inimene vajab kontakti omasugustega.

Oled nimetanud, et tänapäeva kristlus ei ole (enam) monoliitne, vaid mitmepalgeline usund, mis muutub ajas ja ruumis, nii nagu ühiskond ja kultuurgi. Kuivõrd ja kuidas peaks kiriku(te) esindajad selle väitega arvestama?
Ma ei usu, et see on kunagi olnud teisiti. Juba minu uurimisperiood, st varakristlik ajajärk, on näide erinevatest vooludest ja suundadest, mille vahelised piirid ei ole kergesti tõmmatavad. 13. sajandit on peetud üheks kristluse kõrgperioodiks Euroopas, aga ka tollane kristlus oli väga mitmepalgeline. Ma ei mõtle ainult erinevat vaimsust esindavatele munga- ja nunnaordudele, vaid ka näiteks sellele, et linnainimeste ja talupoegade religioossus oli väga erinev.
Ristiusk on teisenenud läbi aja ja ruumi, nii et mõttetu on küsida, kas kirik peaks muutuma – ta muutub nagunii. Loomulikult peaksid kirikute esindajad sellega arvestama ja jõudu mööda on nad seda ka erinevatel perioodidel teinud. Olen öelnud ka kunagi ühes oma artiklis, et ristiusu edu ajaloos on käinud käsikäes kultuurikontekstiga arvestamisega. Ristiusust ei oleks kindlasti saanud seda, milleks ta sai, kui ta ei oleks näiteks üle võtnud arvestatavat osa kreeka-rooma kultuuripärandist. Tänapäeval võime öelda, et meie tsivilisatsiooni aluseks on kristlus ja antiikkultuur.

Kui oled nõus, et Eesti institutsionaalsed religioonid ja meie ajaloolised kirikud peaksid senisest enam arvestama nn uue vaimsuse ilmingutega, siis kuidas nad seda saaks teha, et lävepakk poleks liiga kõrge?
Loomulikult peaksid arvestama, sest „uus vaimsus“ on see atmosfäär või miljöö, mis mõjutab arvestatavalt suurt hulka inimesi ka siis, kui nad seda endale ei teadvusta. Nii nagu juba alates 1. sajandist on kasutatud ristiusu seletamiseks filosoofiast laenatud mõisteid, võib kasutada selleks ka uuest vaimsusest laenatud mõisteid, andes endale aga samas aru, et kattuvused kristluse ja uue vaimsuse vahel on vaid osalised (sama käis aga ju ka stoitsistliku ja platonistliku filosoofia ning kristluse kohta), ning seades seejuures ikkagi eesmärgiks ristiusu põhisõnumi edasiandmise.
Ilmselt aitaks uue vaimsusega üles kasvanud inimestel läheneda kirikule ka see, kui siin pandaks suuremat rõhku elamuslikkusele/kogemuslikkusele resp. kui sellega rohkem arvestataks.
Aga samas – inimeste ootused kirikule on väga erinevad. Ma ise sooviks kirikus näha näiteks hoopis rohkem ristiusu sõnumi intellektuaalset mõtestamist ja tõlgendamist. Mida teha, et lävepakk poleks liiga kõrge? Ilmselt seda, et tuleks senisest rohkem tõsisemalt võtta inimeste erinevusi ja arvestada sellega, et paljud inimesed tulevad kirikusse ilma igasuguse usulise taustata või hoopis paljude eelarvamuste ja stereotüüpidega. Kirik peaks aitama inimestel neid ületada.

Millenniumi saabumisel arutleti, kui religioosseks kujuneb 21. sajand. Tundub, et märksõna religioon ei ole sugugi ajaloo prügikasti vajunud.
Kaugel sellest. Pigem võib öelda, et toimumas on religioonide uus tõusulaine. Mida see toob kaasa kristlusele Euroopas, on raske ennustada, aga olen kindel, et ega meiegi sellest puutumata jää.

Oled tegev teadlase ja vaimulikuna, õppejõud kõrgkoolis ja õpetaja kirikus. Uurin, kuivõrd toetab või just on takistuseks üks roll teisele.
Seda on minult küsinud paljud. Mina nende erinevate ametite (või rollide) vahel mingit vastuolu ei näe – pühapäeviti olen kirikuõpetaja, tööpäeviti ülikooli õppejõud ja teadlane. Paljud religiooniuurijad on olnud ühes isikus teadlased ja samal ajal ka mingi religiooni järgijad. Tsiviliseeritud maailmas ei nähta selles probleemi, vaid meie postsovetlikus ühiskonnas on teatud haritlasringides levinud hoiak, et tõeline religiooniuurija peaks olema agnostik, ateist või vähemalt antiklerikaal. See hoiak on minu meelest sügavalt ekslik ja põhineb eelarvamustel.

Oled seotud EELK Mustamäe kogudusega ja panustad vabatahtlikuna selle noore koguduse arengusse. Mis paneb põhitöö kõrvalt või isegi arvelt osalema?
Ma olen juba nooruses tundnud kutsumust töötada vaimulikuna ja olen seda ka teinud (varsti juba 20 aastat), ent mu elu on kulgenud nii, et viimased kümme aastat olen teinud seda tööd põhitöö kõrvalt ülikoolis ja ilma rahata. Mis mind seda tegema paneb? Ilmselt teadmine, et mul on inimestele jagada ka midagi muud peale religioonialaste teadmiste – midagi, mida vajab nende hing. Ma olen kogenud, et see „miski“ on ka inimesteni jõudnud, neid puudutanud, ja mul on sellest suur rõõm.

Kui kompetentsed on Eesti inimesed religioossetes küsimustes? Kui tajud, et teadmistest jääb vajaka, siis mis võiks viia soovitud arenguni?
Ütlen ausalt ja otsekoheselt: suur osa Eesti inimestest, ka humanitaarse kõrgharidusega inimestest, on religiooni puudutavates küsimustes piinlikult ebakompetentsed. See joon on hakanud silma ka Eestit külastanud välismaalastele. Nende (Eesti inimeste – L. R.) teadmised piirduvad sageli vaid üksikute faktikildudega, mida kooliprogrammi ajalookursusest mäletatakse.
Väga palju on ka stereotüüpe erinevate usundite, iseäranis kristluse kohta, kuigi kristliku kultuuritaustaga maal elavatelt inimestelt võiks ju eeldada oma kultuuri aluseks oleva usundi paremat tundmist.
Asja võiks muuta vaid kohustuslik usundiõpetus kooliprogrammis koos intensiivse rahvavalgustusliku tööga. Vaja oleks tõlkida palju olulisi religioonialaseid teoseid, korraldada rohkem täienduskoolitusi õpetajatele, ajakirjanikele, aga miks ka mitte riigiametnikele. Ka meedia pakutud võimalused religioonialase harituse edendamiseks on alakasutatud.
Liina Raudvassar

Jaan Lahe
Sündinud 31. mail 1971. a Tallinnas
On religiooniloolane, teoloog, vaimulik, tõlkija ja esseist
Olulisemaks uurimisvaldkonnaks on antiikaja kultuuri- ja usundilugu
1991–1999 õppis usuteaduse instituudis
1999–2004 õppis TÜ usuteaduskonnas, kus sai bakalaureuse- ja teadusmagistri kraadi
2009 kaitses TÜs saksakeelse doktoritöö gnoosisest ja juutlusest
1997 ordineeriti diakoniks ja 2000 õpetajaks
Teeninud Leesi Katariina, Paldiski Nikolai ja Viimsi Püha Jaakobi kogudust, olnud Lääne-Harju praostkonna vikaarvaimulik
2007. a alates Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenib põhiliselt Mustamäe Maarja Magdaleena kogudust
Usuteaduse instituudis 2001–2006 ja 2008–2010 lektor ja 2010–2016 dotsent
2007–2012 Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi lektor, aastast 2012 dotsent
Kuulub Eesti Akadeemilisse Usundiloo Seltsi, Eesti Akadeemilisse Teoloogia Seltsi, Eesti Akadeemilisse Orientaalseltsi
EELK hariduskomisjoni liige
Veebiajakirja Kirik ja Teoloogia asutajaliige ja toimetuskolleegiumi liige
Abielus, peres tütar

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast!
(Lk 18:31)