Esileht » Online » Online artiklid »

Jaan Lahe: kristofoobia – ühe nähtuse anatoomia

01.02.2017 | | Rubriik: Online artiklid

Kristofoobid seda ehk ise ei taju, kuid viis, kuidas nad elavad välja oma hirme, võib olla nende kaaskodanikele sügavalt häiriv. Paraku tuleb kristofoobidel arvestada sellega, et neil tuleb jagada ühist eluruumi ka kristlastega ning seda ka siin Eestis, kirjutab teoloog ja religiooniloolane Jaan Lahe.

Kui olin algaja usuteaduse üliõpilane (aasta võis siis olla 1991), pidin kord pidama hommikupalvuse toomkirikus. Mäletan, et kui sisenesin talaaris kirikuruumi, astus sinna just sisse trobikond venelastest turiste. Mind nähes tõmbusid nad eemale ning nende nägudelt peegeldus siiras hirm.

On aasta 2017. Mustamäe Maarja Magdaleena kogudus plaanib ehitada Mustamäele kirikut. Maa on selleks kogudusele eraldatud, projekt valmis ja on loodud ka sihtasutus, mis hakkab kiriku ehitamisega tegelema. Olen lugenud vastukajasid kiriku ehitamise ideele ja meelde on jäänud üks kommentaar. Kommentaator väitis, et tema meelest on lubamatu, et kirik ehitatakse kohta, mille lähedal asub kool.

Need on vaid kaks näidet, kuid minu arvates iseloomustavad need hästi nähtust, mida võiks nimetada kristofoobiaks ehk maakeeli hirmuks kristluse ees. Nähtus ise on vana – juba Rooma keisririigis liikusid kuulujutud kristlastest kui hirmsast salaseltsist, kes sööb väikseid lapsi ja harrastab kõikvõimalikku kõlvatust. Nagu on näidanud ajaloolased Jaques Le Goff ja Carlo Ginzburg, on need süüdistused teatud mõttes universaalsed etteheited, mida eri religioossed grupid on läbi aegade üksteisele esitanud. Varaste kirikuisade gnostikutevastane poleemika, mida on värvikalt käsitlenud Kurt Rudolph, näitab, et ka kristlased on esitanud selliseid süüdistusi teiste kristlaste aadressil – nende aadressil, kelle usk on nende meelest õigest õpetusest ja traditsioonist hälbiv. Aga tuleme tänapäeva.

Milline on eestlaste suhtumine kristlusesse ja kirikusse? Seda näitavad uuemad uurimused, millest viimase, 2015. aastal läbi viidud «Elust, usust ja usuelust» tulemused avaldati hiljuti kogumikus «Kuhu lähed, Maarjamaa?» Uurimusest selgub, et «ateistiks ehk Jumala ja muu üleloomuliku eitajaks» (formuleering on minu kui teoloogi meelest küsitav) peab end küllaltki väike protsent Eesti elanikest. Teiselt poolt on väike ka kirikutesse ja muudesse usuühingutesse kuuluvate inimeste protsent.

Edasi loe Postimehest.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)