Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Jaan Kivistik: haridus on püha asi, mis ei vajagi põhjendamist

09.12.2015 | | Rubriik: Ühiskond

Jaan Kivistik hindab paratamatuks, et huvitumine traditsioonilisest teoloogilisest haridusest asendub suurel määral huviga religiooniuurimise vastu. Doris Diana Orr

Tartu ülikooli usuteaduskonna esimene prodekaan Jaan Kivistik meenutab teaduskonna taasavamise aega, räägib teaduskonna õhkkonnast ning mõjust seoses ülikooli struktuurimuutusega.

Palun meenutage teaduskonna taasalgust.
Jaan Kivistik: Teaduskonna taasavamine sai alguse vaikselt kuskil kabinettides. Avalikuks sai see 1991. aasta talvel, kui selgus, et leidub inimene, kes sobib nii akadeemiliste kui kiriklike omaduste poolest teaduskonda juhtima – see oli Kalle Kasemaa. Tema oli pigem kiriku poolt ja et oli vaja inimesi ka ülikooli poolt, juhtusin selleks mina. Olin tööl esimese prodekaanina alates juunist 1991. Vähehaaval tuli õppejõude juurde, aga 1991. aasta septembris oli meid ehk neli või viis.
Üliõpilaste huvi oli alguses suur. Võimalus ülikoolis teoloogilist haridust saada tõi kokku väga palju võimekaid ja motiveeritud õppijaid. Teaduskonna algusaegadel oli paljude sisseastujate eesmärgiks vaimuliku kutse, kuigi ka siis ei olnud see ainuvõimalik tee. Praegu on muidugi olud teised ja usuteaduskonda tulles on karjääriplaanid teisejärgulised, sisseastumisel räägitakse pigem heast humanitaarharidusest.
Kui me alustasime, oli õppekava kaunis lähedane sellele, mis oli ennesõjaaegses usuteaduskonnas. Selle aluseks oli 19. sajandi arusaam, milline peaks olema süstemaatiline teoloogiline haridus. Aga muudatused õppekavas ja üleminek 3 + 2 süsteemile muutsid seda tugevasti. Nüüd on üliõpilased üsna vabad selles, millest nende haridus koosneb. Enam ei pea õppima ühe õppekava järgi algusest lõpuni.
Ka see on üks muutuste märk, et kui teaduskonna avamisel äratas huvi akadeemiline teoloogia, siis tänapäeval on peamine huvi religiooniuuringute vastu. See osutab, et kiriku suhtes eelis­tatakse pigem välise vaatleja positsiooni. Selline hoiak näib praeguseks olevat ülekaalus ja mulle tundub, et see on üleeuroopaline tendents.
Klassikaline haridus ja vanade keelte tundmine koos sellega on lagunenud. Sellest on kahju, nagu ikka vana hiilguse kadumisel, aga see on paratamatu.

Kas olete nõus, et usuteaduskonnal on mingi eriline aura võrreldes ülejäänud ülikooliga?
Alustasime üsna väiksena: oli 4-5 õppejõudu ja ühel kursusel kuni 30 üliõpilast. Meil oli omamoodi perekondlik õhkkond ning käisime tihedalt läbi, ja see kindlasti eristas meid teistest. Selles mõttes on meie aura erilisus vähenenud, et meid on ju nüüd mitusada. Kuid iga aastakäik on isemoodi ja erineva õhkkonnaga. Meil on olnud tugevalt konfessionaalse õhkkonnaga kursusi. Mõnel aastal on usuline vaimsus olnud suurem kui mõnes konfessionaalses õppeasutuses. Hilisematel aastatel on see vaimsus koondunud pigem ühendustesse nagu evangeelsed üliõpilased, ja akadeemilistes sfäärides seda nii tunda ei ole.

Kas usuteaduskonna identiteet on ülikoolis toimunud struktuurimuudatuste tõttu ohus?
Tegelikult käib vormiline muutus ajaga kaasnevate paratamatute muutustega kokku, aga kindlasti on siin asju, mis ei tule usuteaduskonnale kasuks. Usuteaduskond on olnud otse ülikooli kõrgeima juhtkonnaga ühenduses, aga nüüd on tema autonoomia oluliselt väiksem. Asjaajamise ja rahandusliku külje poolest tähendab see teaduskonnale piiranguid ja olukorra raskenemist. Kuna üliõpilastel on niigi olnud võimalus teistest teaduskondadest aineid võtta ja kohustuslik ainete komplekt jääb samaks, siis akadeemilises mõttes väga palju ei muutu. Tuleb otsustajaid ja mõjutajaid juurde, see ei ole hea.

Kuidas hindate praegust huvi usuteaduse vastu?
Sisseastujaid oli rohkem kui eelmisel aastal. Viimase aja negatiivset suhtumist humanitaarharidusse võib kommenteerida nii, et ka ülim tehniline või majanduslik haridus ei taga töökohta. Kui küsida, miks õppida usuteadust, pean vastama: ma ei tea. Aga samamoodi vastaksin, kui keegi küsiks, miks õppida matemaatikat. Ma jagan seda vaadet, mida hiljaaegu Marju Lepajõe väljendas, et haridus on püha asi. Ta ei vajagi mingit põhjendamist, ta on väärtus ise. Selles mõttes on humanitaar- ja reaalharidus ühtviisi pühad. Aga mis on selle praktiline väljendus, sõltub ikkagi hariduse omanikust ja tema teovõimest.
Doris Diana Orr

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)