Jaan Kiivitile mõeldes

07.09.2005 | | Rubriik: Määratlemata

ei tõuse mu silme ette viimased aastad, mil me puutusime harva kokku, vaid aeg üle neljakümne aasta tagasi.

Kui ma 1960. aastal  UKKs (Usuteaduslik Katsekomisjon – toim.)  õppima hakkasin, saime kohe suurteks sõpradeks.  Mäletan, kuidas ma ei osanud saksa keelt, Jaanil oli see perfektselt käes. Et mind aidata genesise eksamiks, tõlkis ta mulle tundide kaupa Gunkeli kommentaari.

Tollal elasid Kiivitid veel Raamatukogu 8 majas, kus asus ka konsistoorium, loenguid peeti suures saalis. Õppesessioonide ajal kutsus Jaan mind vahel endaga kaasa lõunale. Tema ema tegi maitsvaid roogasid. Unustamatuks tegid need lõunad aga vana Jaan Kiiviti ja Uku Masingu lood, mida nad võistu veeretasid, suur pere vaimustatult kuulamas.

Olen Jaanile lõpmata palju võlgu. Tema varustas mind tollal muidu kättesaamatu ja keelatud kirjandusega. Iga kord Tallinnas käies sain kaasa lugemiseks uue portsjoni väärtkirjandust. Kui Jaan ja Sirje elasid oma kodus Valguse tänaval, olin sageli seal ööd. Magama saime alles hommiku eel, sest nii palju maailma asju ja eriti raamatutest saadud muljeid tahtis arutamist. Tema juhatas mu Bultmanni ja Tillichi juurde.

Jaan oli minust palju kordi andekam ja ega ma suutnud temaga sammu pidada. Masing nägi temas oma järeltulijat Vana Testamendi teadlasena. Ta suutis tollal vabalt lugeda heebrea vokaliseerimata konsonantkirja. Kui ta võttis kätte süüria keele, üritasin ka, kuigi Masing ütles kohe, et kas te mõlemad peate ikka just täpselt samade asjadega tegelema, soovitades mul õppida «plattdeutschi» kui Eesti ajaloo jaoks vajalikku. Sain siiski süüria tähed selgeks, aga Markuse 14. peatükiga kõik lõppeski.

Peapiiskop Edgar Hark kutsus 1976. aastal meid oma kabinetti «assessori kandidaatidena», kolmas oli Kalle Kasemaa. See oli väga õpetlik ja omast kohast lõbus ajajärk – lõbus selles mõttes, et meil ei olnud hääleõigust, oli vaid sõnaõigus, ja sai selgeks, et oskus haukuda on olulisem kui hammustamine.

Uue aja ja uute võimaluste saabudes sai temast isa jälgedes kirikujuht. Ta võttis endale vastutuse koorma. Selles koormas on nähtav ja varjujääv külg. Soome peapiiskop Martti Simojoki ütles Alfred Toominga introduktsioonile järgnenud vastuvõtul, et nüüd ootab teda ees üksindus. Tipus oled üksipäini. See ilmselt isikliku kogemuse põhjal öeldu jäi kuidagi kustumatult meelde. Oma noorepõlvesõbra eluteele mõeldes tunnen, kui õiged olid Simojoki sõnad.

Toomas Paul

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)